Eerik Purje, Tunglaid ja teri. Illustratsioonid Eda Mikker.
Kentaur 2005,Tallinn, 230 lk.

Eerik Purje nagu plahvatas küpseks luuletajaks. Kui tema kolm kogu — „Loojangueelsed laulud“ (1994), „Jää truuks“ (1997) ning „Muuseas ja möödaminnes“ (2001) — 20. sajandi viimasel aastakümnel ilmusid, siis üllatas siinses eesti ühiskonnas aastakümneid agara kultuuriloojana tuntud E. Purje meid mitmekülgse luuletajana. Nüüd on paigutatud kolm ülalnimetatud kogu koos seniavaldamata värssidega ühiste kaante vahele pealkirja all „Tunglaid ja teri“.

Purje loomingus on kolm-neli peamist läbivat teemat: mõtted luuleloomisest patriootiliste tunnete väljendamise ja rõhutamisega; seosed muusikaga, kokkupuuted eesti kirjanike ja kirjandusega; eesti keelega mänglemine ja selle kasutamine sürrealistlikuks loominguks. Nii ta on leidnud kõikvõimalikke teid oma emakeele painutamiseks, valades seda tunneteväljendamise eesmärgil igasugustesse vormidesse, milles tema oskused ja anne panevad end lausa imetlema. Eerik Purje suutlikkus just Maarjamaa pinnases oma südame suikuvate süte tuksumist aduda, kuigi ta on kodukohast nii kaua eemal olnud, on eriliselt emotsionaalne ja tundesoe. Tema kõrvus kõlab praegugi „karjateelt ja külavainult“ kostuv kaja; koguni nii valjult, et selle tõsieluline lähedus on saanud ta luuleloomingu südameks. Ja milline elamus on olla oma kodus — tares, mil oli hing ja kus ta elas „pisikese poisuna“, kes sõtta läks noorukina.

See oli optimistlikult meelestatud sõjanoorus, kelle kohta autor ütleb: „Tõuse, noorus ja võitluseks virgu!“ Ja siis uuesti: „Ärka, oh eestlane, sirgu ja suurdu!“, millistel üleskutsetel on ehtne ärkamisaegne meelsus ja vaimsus. Luuletajal on lennuväepoiste sõpruskonnas ilmselt vaimse juhi koht, mis võimaldab tal anda möödaniku lennukaist legendidest tõsielulise pildi.

Purje kasutab esimestel aastatel kindlat värsivormi, mis ta luuletustele muusikalise kõlavuse ja sisulise selguse annab ning mida kasvatab ja süvendab veelgi ta rikkalik rahvapärane keelekastus.

Näib, et luuletajale meeldibki sõnadega mängida, isegi ootamatuid sõnaseoseid ja -leide luules kasutada. Huvitav, et just sel moel avastab ta uusi mõttelisi tarkusi ja teeb ainulaadseid tähelepanekuid elust; noile on antud ruumi tsüklis „Muuseas ja möödaminnes“. Autor tunneb end siin piltlikult luulevangina, kes noorusest on jõudnud vanadusse, tundes, et nüüd tuleb hoida oma hingehelluse habrast küünlaleeki ja karta selle kustumist.

Erineva temaatikaga luuletused („Laulujanusele“, „Kui lakkavad laulud“, „Laululoojale“, „Trotsija“ ja mitmed teised) peegeldavad laialdasi otsinguid, kuni „Põgene, vaba laululaps“ arutleb lahenduse võimaluste üle.

Siiski on sama salmivalmidus jäänud valmistama sattumist sinna lahtrisse, kus „näitan kõigile leppemärki“.

Poeetilises dilemmas on autorile avastuseks, et „tühjus ja puupäisus poevad tõrksa tõena trükimusta ja loba luuleks kiidavad“. Ometi on ta kreedoks, et lauluta (luuleta) ta elada ei mõista.

Eerik Purje luules leiame palju vormilisi võimalusi, mitmed neist sobivad ehk satiiriks, aga ka enesevaatluseks. Nii näeb autor luuletuses „Lauliku saatus“ oma läbielatud elu mitmesuguseid kaleidoskoopilisi sündmusi. Aga teisal on kohtumised eesti kirjanikega ja tutvumine nende loominguga, mida iseloomustatakse leidlikult, kuni lõpuks tõdetakse: „Ma piilun aralt Alatskivi suunas, kus iial pole löönud oma lell...“

Üht osa Purje luulest iseloomustab rahvapärane sõnastus, mida ta ise on iseloomustanud „matsikultuurina“, kus vilksatuvad Andrese ja Krõõda nimed.

Mõni luuletus pakub äratundmisrõõmu, kui leiame tuttava nime. Kohtumine Torontot külastanud Andres Ehiniga on inspireerinud tedagi kaheksa „ehinaali“ kirjutamiseks. Luuleks said ka rahvuspoliitilised tähelepanekud Eesti tantsusüidis. Luuletus „Maarjamaa tulevik“ algab tõdemusega, et „Euroopa on mu isamaa“ ja selle lõpus soovitab autor sarkasmiga pipardatult: „vaprad vennad, mastitippu/ sikutagem eurolippu,/ Sini-musta-valget plagu / nähtud juba omajagu. / Hümniks jälle Maarjamaal / saagu internatsionaal."

Lorilaululikud luuletused on seotud autori käikudega ja keeleliste sõnamängude sõitudega sõnavaraaita, mille rikkusest on ta mõndagi ammutanud.

Kuigi „vabavärsist ma ei hooli, /vesta, viimistle ja vooli“ annab rikkalikke tulemusi sõnavaramus nokitsemine ja tundmine, et sellega on võimalik väljendada mõtteteri ja kõike muud loodavat, sest „pole musikaalsemat keelt kui eesti keel“.

Eerik Purje kogutud luule raamat on saanud kodumaa kirjastuselt eriti kauni välimuse. Kunstnik Eda Mikkeri illustratsioonid annavad pildi luulemaastikust, ühel (lk 95) oleval pegasuseratsul on Eerik Purje ise eesti luulesse ruumi nõutamas. Luule mitmekülgsus jätab lugejaile arvukaid võimalusi luulesse süveneda kas mõttesisestes või lorilaululikes teravmeelitsustes.