Tungaldest ja teradest
Eerik Purje
16 september 2005

Mõne kuu eest üllatati meid uudisega, et Eesti Elu kaastööline Eerik Purje on oma kirjanduslike võimetega äratanud tähelepanu ka kodumaal, pälvides eriauhinna Eesti Kirjandusmuuseumi korraldatud eluloovõistlusel „Sõja mõjud minu ja mu perekonna elus“.

Nüüd kuuleme, et Eestis on ilmumas koondkogu tema luulest ning et mõttealgatus selleks on kerkinud sealtpoolt. Kohapeal, Torontos on lähitulevikus kavandatud luule-pärastlõuna, kus esitatakse tema loomingut motosildi all „Tunglaid ja teri“. Siin tundub olevat palju huvitavat kõneainet. Selle asemel, et teda küsitleda, pöördub toimetus siinjuures otseselt tema poole ja palub tal endal oma loomingulisest tööst ja tulevikukavadest jutustada.

Ma ei tea esimese hooga isegi, kust ja millest alustada. See kõik on tohutu juhuste jada, rida tillukesi tähtsusetuid kivikesi, mis ratta alla jäädes su kaariku sõidusuunda siiski oluliselt muudavad. Kogu elu läbi on mind saatnud kaks enam-vähem võrdse kangusega kirge — muusika ja kirjandus. Kirjanikukarjäärist unistasin juba koolipõlves nagu iga koolijüts, kes kirjandi eest viie on saanud, ja ega mina oma kirjanditel palju väiksemat numbrit kunagi ei näinud. Aeg näitas, et unistuste teostamine on pisut raskem kui unistamine ise.

Kui sõda ja sõjajärgsed ebakindlad aastad olid möödunud, hõivas muusika mind aastakümneid niivõrd jäägitult, et kirjanduslikud huvid loomingulises mõttes jäid tagaplaanile. Kuid siis saabus moment, kus muusikapõld mind äkki enam ei vajanud. Töö lihtsalt lõppes loomulikus korras. Sai selgeks, et kui heinamaa on lagedaks niidetud, siis pole muud kui vikat varna, olgu saak kuitahes nigel. Aga hinge oli tekkinud tühimik, mis vajas millegagi täitmist. See viiski mu luule juurde, millega olin ammu tegelnud, kuid rohkem ajaviiteks, endas poeeti nägemata.

Ma ei võtnud nüüdki end luuletajana kuigi tõsiselt, kuid võrreldes oma luuleridu teistega, kes olid suuremal või vähemal määral tunnustust leidnud, hakkas peas idanema mõte, et ma peaksin nende hulka ära mahtuma. Sobivat mahutamisprotsessi ei osanud leida ja õieti ei otsinudki. Et mu paar esimest luulekogu ilmusid, selles on mul endal vähem süüd kui Leo Koobasel, kellega üks järjekordne juhus mu kokku viis. Tema ergutusel ja praktilisel kaasabil said mu esimesed värsid kaante vahele ning äratasid küllalt tähelepanu, et 2000. aastal ilmunud uus Eesti Kirjanike Leksikon mind pidas vajalikuks ära märkida. Suhteliselt tundmatuks jäin kodumaal sellegipoolest. Mäletan, kuidas kadunud Eerik Teder, kes ise end luule alal küllaldaseks asjatundjaks ei pidanud, tagajärjetult üritas leida kedagi, kes mu loomingut retsenseeriks.

Fookusesse sattusin oma ajakirjandusliku tegevuse kaudu. Meie lehte loetakse interneti kaudu ilmselt ka kodumaal küllaltki palju, igatahes olen saanud vägagi positiivset tagasisidet. Lausa naerma ajas paari aasta eest Sirbis ilmunud teatriarvustus, kus Anu Saluäär üritab kirjutada Variuse trupi Kopvillemi lavastusest, millega värskelt Torontos käidud, ja lõpus vaata et kapituleerub, tsiteerides mind ja lisades, et enam paremini öelda ei saagi. Noh, küllap saab, aga tuntud skribendi sulest on midagi sellist ikkagi mõnus lugeda. Tõeline läbimurre sai aga alguse seigast, kus otsustasin retsenseerida üht Viljandi luuleklubisse kuuluvat harrastusluuletajat. Selleks ajendas mind osalt isiklik kogemus selles, kui raske on end luulemaailmas märgatavaks teha. Leidsin endale tugevaid poolehoidjaid, kelledest mõnega on tekkinud tihe kontakt.

Siinkohal ongi sobiv moment tutvustada järgmist koormakallutajat. Suure-Jaanis elav harrastusluuletaja Tiiu Jüriado oli see isik, kes minu ja samaaegselt tema oma luulele sobivat kirjastajat otsima asus. Leidiski ja kohe selgus, et ma polnud kirjastusele lausa võõras. Keegi oli taas mulle teed tasandanud, üsna ebateadlikult, kuid mõjuvalt ja meeldivalt. See lugu on juba kergelt muinasjutuhõnguline ja vajab selgitust.

Kui ma hiljuti Ave Alavainu luulekogu retsenseerides nimetasin, et tema kogus leidus ka sõpradele pühendatud värsse, siis ei pidanud ma sobivaks mainida, et üks neist sõpradest olin mina. Nüüd tuleb see avalikustada. Kui mulle aastate eest sattus kätte üks Ave luuletus, siis ei teadnud ma temast muud, kui et tal on ilus luuletajanimi (hiljem selgus, et see oli pärisnimi). Kuid luuletus ise köitis ja sütitas. Sellest inspireerituna avaldasin oma esimeses luulekogus „armastuskirja“, addressaati mainimata. Kui käesoleva aasta algul juhuslikult Avega kontakti leidsin, pihtisin ja nüüd oli impulsiivse Ave kord süttida. Palus luba seda oma kogus avaldada ja seal me nüüd oleme kõrvuti nagu noorpaar. „Armastusena“ serveeritud süütu lüüriline ulakus arenes kiiresti tugevaks sõpruseks, mis ähvardab pikaks ajaks püsima jääda.

Kirjastus, mille Tiiu Jüriado leidis, on sama, mis värskelt oli avaldanud Ave kogu ja seetõttu reageeriti sealt väga positiivselt, küsides, miks sellist luuletajat Eestis varem pole avaldatud. Ülejäänud sinna toimetatud materjal on seda hoiakut süvendanud. Tiiuga, kellele võlgnen oma mahamaetud unistuste täitumise eest ülimat tänu, on meil nüüd käigus ühine projekt: tema peab kohapeal sidet kirjastusega, mina üritan siitpoolt hankida majanduslikku toetust, milleta tänapäeval kirjastamine mõeldav ei ole. Oktoobris kavandatud üritus, mille läbiviimiseks on oma abistava käe ulatanud Lennuväepoiste Klubi, ongi mõeldud selle toetuseks. Puhastulu läheb täielikult luulefondi, ühtlasi pakutakse soovijaile võimalust sponsoriks hakata.

„Tunglaid ja teri“ on kavatsetava koondkogu pealkiri, pandud usus, et seal leidub mõlemaid ja hellitades lootust, et mitte liigselt mõlema söögikõlbmatut ühendit. Kui toetust laekub küllaldaselt, saab see kogu sisaldama kogu mu käsikirjalise luuletoodangu ja kaaluva osa varemavaldatust. Kui mitte, tuleb hakata tegema kärpeid mahu, välimuse ja tiraazhi osas. Kava läbiviijatena on rakendatud neli võimekat etlejat ja programmijuht.

Toetusfond on loodud ja oleks vist sobiv siinkohal avaldada sponsorluse tingimused. Sponsorluse alammääraks on $100. Sponsorite nimed avaldatakse Tabula Gratulatorias, millega kaasub üks eksemplar kummastki kogust kirjastuse (ning autorite) tänuga. Siiani on seda projekti toetanud vaid mitmed mu isiklikud tuttavad, kelle poole olen pöördunud ja keda siinkohal sooviksin avalikult tänada. 12. oktoobril on igaühel selleks võimalus. Kes soovib toetada varem, võib seda teha Toronto Eesti Ühispangas arvel „Luulefond“, nr. 118170. 100-dollarilise või suurema toetuse puhul palun aga mind informeerida, et võiksin toetaja sponsorite nimistusse kanda. Olen saadaval telefonil 905-672-1969, e-post eerik@sympatico.ca. Parim viis on muidugi ilmuda 12. oktoobril kohale, et esitatava najal otsustada, kas ja millisel määral projekt üldse toetust väärib.

Senisest poolehoiust, mida mulle on omistatud nii kodumaal kui kohapeal, olen väga sügavalt liigutatud ja ühtlasi veidi hirmunud. Selline tähelepanu kohustab. Suudan ma selle välja lunastada?