Sirp

Merike Hanni repliik "Sirbis"

Seoses 19. augustil Sirbis ilmunud Ivar Silla artikliga "Vihkan ja tahan siit ära" olgu kõigepealt kirjas minu tänu kultuurilehele, kes leidis võimaluse "Relvarahu" tutvustamiseks, ja tänu artikli autorile, et noor mees suvatses läbi lugeda erandliku ja tema põlvkonna tegemistest kaugele jääva luulevihiku. Kahjuks varjutab seda kirjandusrõõmu mure artikli ühe osa pärast, kus noor kriitik läheb kirjanduselt üle isikukriitikale ja teeb seal eksitavaid vigu, mida püüangi nüüd selgitada. Kohtusin Ivar Silla ja Liisi Ojamaaga kirjastaja Anne-Mari Alveri algatusel. Delfiga seotud natuke naljakale algmomendile vaatamata muutus meie vestlus üsna ruttu kirjanduspõhiseks. Rääkisime ka minu teoste kohast eesti kirjanduses. Avaldasin rahulolematust, et maha on vaikitud minu kolm proosaraamatut ja esimene luulekogu, lähtudes sealjuures kirjandusvälistest põhjustest. Avaldasin arvamust, et niisugune tendents kahjustab nii kirjanike liitu kui eesti kirjandust. Minu väljaütlemised ei olnud tingitud kadedusest, vaid konkreetsete isikute poolt toimetatud tegudest. Arutlus tehtud tegude üle pole kuidagi käsitletav laimuna. Jutuajamine oli siiski tore ja sõbralik ning mulle on mõnevõrra üllatuseks artikli negatiivne resümee. Või arvab Ivar Sild kirjanike solvamiseks üht natuke isiklikku märkust kalli kolleegi kahtlasevõitu käitumise kohta? Selle pidanuks siis küll samal tasemel lahti harutama, esmajärjekorras tuleks aga endale selgeks teha, mis vahe on kriitikal ja laimul. Teravaid sõnu valesti kasutades on noor kirjanik nüüd ise laimaja rollis. Eravestluses avaldatud kriitiliste seisukohtade laimuna tõlgendamine näitab sedagi, et ei omata mingit ettekujutust diskussioonist ja ega vist probleemist endastki. Ivar Sild on tundlik luuletaja, aga mõningate kirjandusväliste probleemide lahendajaks pürgides on ta võtnud endale üle jõu käiva ülesande. Niisuguse kirjanduspoliitika suhtes olen jätkuvalt kriitiline.

Vihkan ja tahan siit ära Ivar Sild

uudishimulikele.pdf (48 KB)

tagasi raamatu juurde