Relvarahu
Merike Hanni

Merike Hanni uue luulekogu motoks on tsitaat Luuka evangeeliumist: "Kas mõtlete, et ma olen tulnud andma rahu maa peale?"
Seda kirjakohta on tihti valesti tõlgendatud, eriti kui tahetakse tsitaadi autorit ülearu sõjakana näidata. Valesti on mõnel hetkel ehk mõistetud "Relvarahu" autoritki. Mõnikord sõjakana tunduva sõnastuse taga on ometi tundeerk ja rahuarmastav luuletaja.
Luulekogu "Relvarahu" toob autori sõnul lugejani "luuletusi sõjast ja rahust, armastusega."
Kõik need kolm - sõda, rahu ja armastus - on autori jaoks sagedased motiivid. Tõsi küll, luuletaja ei astu ise sõtta, pigem registreerib ta tõe - et sõditakse. Ja suudab, ehkki sõda mitte heaks kiites, kõiki sõdijaid omal kombel armastadagi.
Kättemaksu, mis relvadeni ulatuks, ta ei tunnista. Tema sõjarelvaks on sõnad. Luuletaja liigub kohati maailmas, kus kehtivad pisut vanatestamentlikud seadused - kui ühiskaevus vesi lõpeb, aetakse eemale vanad inimesed. Ja mida teeb pika puuga eemale aetud luuletaja? Läheb Delfisse oraakliks … .
Interneti põhjatud sügavused on luuletajale üsna turvaline maa. Seal on kergem sõja ja rahu üle filosofeerida ning eri pooltesse mõistmise ja armastusega suhtuda. Luuletaja pole sõdur ega partisan, tema töömaaks jäävad armastus ja andeksand. Sõltumata sellest, kas sõda toimub paarisuhtes, loomeliidus või riikide vahel.

"Relvarahu" on Merike Hanni viies raamat ja teine luulekogu. Esimene luulekogu "Piiririkkuja" jõudis lugejateni kõigepealt paberraamatuna (2003, kirjastus Kratid), seejärel audioraamatuna (2005, kirjastus Kentaur).
Lisaks luuletustele on Merike Hannilt ilmunud jutukogu "Tori hobune" (2001, kirjastus Härmametsa) ning romaanid "Ümberõpe" ja "Kooliraha" (2001-2002, kirjastus Kratid).

Kättemaks

Pärast seda
kui nad tapsid ära
seitse põlve
minu sugupuu
tulevikku kirjutasin üles
sammastele
seadsin sõnad ritta
tapakirve panin
postamenti

peale surma
peitsin oma leina
surimask sai
pühakoja seina
igaühel oma
pärtliöö
mina
jäädvustasin
nende elutöö