Parnassil Vanemuist oodates
Urve Tinnuri
(Arvustus on kirjutatud Virumaa Teataja jaoks, praegu ootab veel ilmumise järjekorras.)

Eerik Purje luulekogu „Tunglaid ja teri" paneb lugeja vahelduvalt nutma ja naerma. See on oma kompositsioonilt niisama eriilmeline ja vastuoluline nagu rannatus ja murdlained. Või nagu kevadtuultes tahenevad teed ja talv oma tatise ninaga.

Riimid on Purje sõnutsi võimatumast võimatud hingerahu röövlid. Siiski meeldib autorile end jätkuvalt röövida lasta, sest peenelt viimistletud riim on tema värssides kindlalt ja järjepidevalt aukohal. (Muudkui nokitse ja nooli, / vesta, viimistle ja vooli.)

Nostalgilised ja tundesügavad tagasivaated lapsepõlvemaile juhivad valikkogu sisse. Need kõlavad nagu igatseva alatooniga avamäng. Ülistuslaul lihtsatele asjadele, mille väärtuse äratundmiseks tuleb jupp maad eluteed tallata. Iseendasse vaadata. Taga nutta ja võrdlusmomentidest puudutatud saada.

Puhtad tunded ja lõppausad sõnad näitavad üsna täpselt ära Eerik Purje südame mõõtmed. Tema isamaa- ja sõdurilaule lugedes saab selgeks, et ühtegi tundevirvendust, arvamust ega salamõtet pole autor jätnud enesesse peitu. Tema avameelsus teeb hellaks ning värsside voolavuse, hoogsuse ja kujundite tabavuse vastu tunneb nõudlikemgi luulesõber tõmmet. (Valgus ja valu on vennad, / julgus ja juhus on õed. / Süngete soovide sohu / kanti kõik tõbised tõed.) Võõrsile sattunud luuletaja jaoks on sünnimaa kaugustega kaetunagi õnn ja rõõm ning Vanemuise-ootus ei raugenud temas Eesti kõige murelikumatelgi aegadel.

Kirjeldades värvikalt oma lörriläinud kosjaskäiku luulemuusale, teeb Purje seda niisuguse veatu riimivaliku, soravuse ja nauditava väljenduslaadiga, et kohe saab selgeks - muusaga on luuletaja tiiba ripsutanud ja salasuhteid soojendanud juba ammuilma. Kust muidu pärit see südameheadusest sildade sõlmimise oskus või julgus kas või katkise kruusiga tõelättel käia. Või autori ammendamatu sõnavaraait, mis piripardani täis ka pärast raskeid sõnaikaldusi.

Luule sünnile ja värsisepa väljakasvamisele lapitud põlvpükstest pühendab Eerik Purje suure osa loomingust. (Ma olin laps ja armastasin päikest, / hing aimamisi joobus luule läikest./ Ma olin nooruk, torm ja tung mind vaevas, / kuid ilujanu luuras luuletaevas.) Ehkki poeet on seda meelt, et laulud ei saa kunagi päriselt valmis ning ridu kipub alati üle jääma, suudab ta ometi poolkogemata kuuldu-loetugi terviklikku luulevormi valada. Ta ei korda ennast kunagi, iga luuletus on erineva varjundiga hetk, hingeseisundi kuju võtnud mälestus, andunud pühendus või oma saart otsiva südame väljund. Ja kuigi mitmetest värssidest aimub igaviku kartust, on Purje looming üldkokkuvõttes elujaatav, julge ja magusatest rõõmurosinatest kirju. Optimistlik ka siis, kui siidisukk sussikannas villid lootusetult verele hõõrunud. (Ja kui sind kustumatu ilujanu / kättpidi tirib altarite manu, / siis taipad, et üks puhang kurja tuult / ei roobitse veel lehti elupuult.)

Luuleratsut kapakule ergutades hoiab Eerik Purje ohjad trimmis, et tiivuline hobu liialt perutama ei hakkaks ega puistaks sadulataskust maha vaevaga kogutud mõttetarkusi ja tarkmõttetusi. Nii paroodia, pilke, iroonia kui ka täie rauaga lajatamised serveerib ta ühtlases galopitaktis, mängib riimide, silpide ja sõnadega suisa paadunud mängusõltlase kombel. Purje treitud värsid pole tulnud ei tuld tooma ega lähe vett vedama. Sellist luulet on mõnus lugeda. Elementaarne.

Vanameister ei ihkagi, et keegi ta samme suudleks. Piisab sellest, kui lugejate siirad pisarad ja naer kindlustavad talle pääsu parnassile.