|
Võib vist üsna kindlalt öelda, et nii Ave Alavainu kui Rein Sepp on klassikud.
Nende loometöö on kas tehtud (Sepp) või suuremas osas tehtud (Alavainu).
Järgnevalt vaadeldavad luulekogud ongi nende klassikupositsiooni kinnistanud.
Mis neid kahte ühendab? Ehk teatud kreatiivne isepäisus, põhivoolust eemalolek
(Alavainu puhul küll mitte väga eemal). Ja kummaski on midagi hirmutavalt
maagilist, mõned jõulisemad tekstid mõjuvad kui loitsud.
Nonkonformismi apologeet
Alavainu armastab äärmusi, bravuuri on ta tekstides ohtralt tunda:
ta on valmis oma hinge maha salgama, vähe sellest, hing saadetakse isegi
prügimäele (lk 54). Jõulisus, protest ja trots on need märksõnad, mis
ehk parimini iseloomustavad Alavainu tekste: “Selgest trotsist / ma võtan
tantsida / ihuüksi ja / koiduni välja” (lk 60). Juhanliivilikult lakoonilise
ja tabava pildi annab Alavainu Eestimaast – hea, et see luuletus pole
pikemaks venitatud, just sellisena on see täiuslik: “nägin Eestimaad:
mis madal maa, / mis uhke sugu, / mis ilus keel, / mis õudne ajalugu.”
(lk 62).
Alavainu luule on täis vastuolusid ja rahutust. “ma olen maa peal / nagu
taevas / ja taevast ära / põgeneks!” (lk 74). Kahjuks jääb põhjalikumalt
avamata kaunis hingemaa-kujund (lk 76). Otsekui hoiatusena mõjuvad read:
“Kui see rahvas laulmast lakkab, / ilmalõpp siis paistma hakkab” (lk 79).
Seda hoiatusluuletust tasuks erakordselt tõsiselt võtta.
Ave Alavainu on niivõrd koloriitne isiksus, et tema tekste lugedes kerkib
ta ise paratamatult silme ette. See ehk isegi takistab luulele neutraalselt
lähenemast, ta näoilme on otsekui taustapildiks. Alavainu mõjub nonkonformismi
apologeedina, väljendades seda vahel otse prohvetlikul häälel: “ühte sammu
/ astub kogu / inimsugu, / aga sammurikkujatest / peetakse kord / hiljem
lugu.” (lk 90). Pisut enigmaatilisena mõjub Alavainu Jumala-määratlus:
“Ta kõikjal on. / Kuid teda / pole saada.” (lk 95). Ei puudu ta luules
ka ühiskonnakriitilised noodid, ta oskab imehästi reageerida hetkeoludele,
rääkides euroliidust kui sõltuvusest (lk 133).
Raamatu üheks võimalikuks kulminatsiooniks pean loomefilosoofilises tsüklis
“Kuulata, muusika” väljendatut: “Mitte midagi ei näi / kirjapandult nii
kaunina / või ei kõla / väljaöelduna nii hästi / kui oli siis / kui oli
/ mitte midagi / ei ole võimalik / taastada.” (lk 138). Kui olen poetessi
õigesti mõistnud, peaks see tähendama teisisõnu seda, et ükski elamus
või kogemus ei ole adekvaatselt talletatav, üleskirjutatav. Hetked on
taastumatud, kordumatud. Ehkki on kindlasti ennegi sama mõtet väljendatud,
mõjub see tõdemus just Alavainu sõnastatuna erakordselt selgelt ja värskelt.
Ja ehmatavalt traagiliselt – kõik on ju nii kaduv... Mis siis õieti jääb
järele – mälestus? “Kuulata, muusika” on küllalt lihtsalt sõnastatud,
ilma erilise pateetikata, liigse retoorikata – just selles peitubki Alavainu
jõud, pisut mehelik otseütlemise käredus. Käredus muidugi heas mõttes!
Teine võimas tsükkel ses kogumikus on “See hetk” (lk 142 – 148). Siin
ilmutab Alavainu end lausa maagina, tahtes Jumala tööd ümber teha: “Kõik
tuleb uuesti luua. Sina pead olema looja.” (lk 142). Näib, et Alavainu
utreerib inimese kreatiivset jõudu. Raamatu südamlikumaid, kirgastavamaid
luuletusi on “Kallis laps” (lk 162). Kellel seda lugedes klomp kurku ei
tule, on vist lootusetult tundetu inimene.
Heatahtliku kriitikuna ei tahakski nagu midagi etteheitvat selle väärika
koondkogu kohta öelda – kui, siis ainult seda, et paiguti on tekstide
värsistruktuur pisut ebaühtlane, kõrvuti on perfektselt ladusad ja pisut
raskepärasemad värsiread, mis ei moodusta kokku harmoonilist tervikut.
Vorm näib Alavainule olevat sekundaarne: ta mõttekäigud on nii väge täis,
et polegi vajadust juurelda, milline värsimõõt neile just valida... Mis
tähtsust on silpide arvul, kui on vaja midagi südamelt ära öelda! Ja Alavainul
on see vajadus väga suur.
Mis on ja jääb, on kapsapea
Kirjastuse Ilmamaa luuleklassika sarjas on ilmunud järjekordne kaalukas
teos – Rein Sepa “Tähti laotuses lõhkeb naerusui”. Pean kohe alguses piinlikkusega
tunnistama, et olin Sepa luulega kimpus – sageli on ta luules kummaliselt
põimunud humoorikus ja sügavmõttelisus. Vahel jääbki arusaamatuks, ons
mõni värsirida sündinud selgest ja jõulisest ideest või pelgalt pretensioonitust
värsiveeretuslustist.
Luulekogu esimeses pooles võib eristada selgeid, deklaratiivseid luuletusi
ja veidi enigmaatilisi, tõenäoliselt eeskätt riimist juhitud mõttega värsse.
Esimeste näiteks par excellence sobib hümn armastusele: “Pidagem armastust
kalliks /.../ Ja pidagem armastust pühaks” (lk 44). Mõistatuslikuks jäävad
aga read: “Palju muutub maises ilmas, / vahelduvad halb ja hea. / Pidagem
kuid tõde silmas: / mis on ja jääb, on kapsapea.” (lk 46).
Kõigepealt Rein Sepa ruumikontseptsioonist. Tema luule ruumiline haare
on tohutult avar – teda võib pidada lausa universumis uitajaks. Sepa maailm
on suurem kui tiirlev, pöörlev Maa, ent ta jätab siiski täpsustamata,
mida kõike see veel hõlmab. Maailmal pole lõppu ega äärt. Ometi eristab
ta selgelt maad ning taevast, mis võivad isegi dueti moodustada. Sepa
universum on kihiline ja lugejale ehk hirmutavgi oma lõputuses. Olulised
ja salakavalad on Sepa luules määrsõnad “taga” ja “sealpool”. Sageli jätab
ta avamata, mis ikkagi konkreetselt on seal “taga” – konstateeritakse
lihtsalt: “mõtlen udude taguseist” (lk 41). See jätab lugejale teatud
poolikuse, lõpetamatuse-tunde.
Sepp jätab (liiga?) palju ütlemata. Ootaks ju ometi panoraamseid visioone,
kus hõljumas inglid, haldjad, deemonid või siis tundmatud lendobjektid
(arvestagem, et paljud tekstid on kirjutatud UFO-lembestel kuuekümnendatel!)
Ometi leiame mõnes luuletuses ka osutusi sellele, mis ikkagi on sealpool:
“Sealpool tähti tuul ei puhu. / Taga tähti hall on ilm” (lk 141) Sepa
luules domineerib vertikaalsuunaline pürgimus: “Maapinnal on su alus –
/.../ kuid sealpool Kuud saab mõtte / Maal alustatud samm” (lk 86). See
on kogumiku üks sügavamaid ja jahmatavamaid värsiridu, mille üle mõtiskledes
ja mediteerides võiks veeta tunde. Rein Sepa filosoofilisemaid luuletusi
tuleks kindlasti lugeda aeglustatud tempos, panna iga rea järel silmad
kinni ja püüda loetut visualiseerida – see ei tohiks keeruline olla, eriti
kui ollakse öises ja ehk veidi veiniseski meeleolus.
Elu määratlus ent on Sepal üsna ühemõtteline: “Tükk magamist on meie elu”
(lk 141). Võime kohata ka müstilist elutunnetust: “sa eluke, elu, ei otsa,
ei äärt, / igialustus, olgu või retkeks” (lk 49). See meenutab natuke
Ernst Ennot. Leida võib ka üsna pessimistlikke toone: “Elu arvelaud on
põhimõtteliselt kole. / Liidaks väärtusi, ent neid ju pole.” (lk 126).
Lõpetuseks võib öelda, et Rein Sepa originaalluule ei ole millegi poolest
vähem väärtuslik kui ta tõlketegevus. Tema sügavalt isikupärane siseuniversum
peegeldub võrdse kirkusega nii “Nooremast Eddast” kui siin vaadeldud luuleraamatust.
|