Lootuste luik Linnutee tagant luulekogus
21.01.2006 00:01
Urve Tinnuri
Virumaa Teataja
Kui Poeet läheb ära, jääb tema püütud luulelind maapealsetele tarehaldjaks. Temast saab Poeedi hingelind. Jäävad ka nukralt nirisev liivakell, tähekiirte mäng ja õunapuud üle mälestuste aia.
Luulelinnu tiivapuuted äratasid elule Meistri. Õpipoisi tindised näpud ja selli tormakas isepäisus taganesid Erich Meerja jaoks minevikunostalgiaks ammuilma enne äraminekut. Sest kui habras luulevirvendus peegeljärvel kasvab üleöö tõusuveeks, peab sõnasepp evima laitmatuid meistrioskusi. Et ohjata valge laega mõtteruumi, värsi kangaspuul sähvivat erksat süstikut ning helkjat sulamit, mille koostisosadeks lootus, usk ja armastuse salavägi.
Selle kõrvale serveerib Poeet ohtralt kuuvalguse veini, et uimastada luulejõel sõudjad ja luuleradadel ekslejad. Panna nad kaifima ja nautlema. (Sellest võib jõgi / ju lausa joobuda. / Ka kaldal viibijad / ei saa kaineks jääda ...)
Kasemahl ja õienektar keelepära hellitamas, püüab Meerja metsaga jutule saada. Avastada räsitud maastiku salaveetlusi. See tal õnnestub, sest looduslapse võimendatud aistingud lubavad tal näha ka päevaseid tähti. Rüübata kaevust äratundmise vett. Või otsida pääsusilmade tuhmunud pilkudest kaduviku algeid.
Mure väljasureva külaelu ja laastatud looduse pärast mahutab end Poeedi tundlikku südamesse kõrvuti rõõmu ja lootusega. (Maa loomisaltina on neiu nägu, / näen valgusvirvendavat külapulma. / Nii sisendavalt hüüab hoole-kägu / kui kutsuks sindki sinna ilmsi-ulma ...)
Valulevad meeleolud, tegelikkuse ja unistuste kontrastid ning salajased põiked siseilma on Meerja luulele niisama iseloomulikud nagu ka sotsiaalne ärksus, oskuslik kalambuur ja teravmeelsed ühiskondlikud seisukohavõtud. Kõik kokku mõjub nagu hea sahmakas ehtsat elu. Elu koos kõnekate hetkedega. Lapsepõlve leplike rõõmudega. Marginaalseks pressitud tunnetega. Ka lootusetult hiljaks jäänud andekspalumiste ja korvamatute tegematajätmistega. Elu koos igaveste imedega. (Liiv liivakellas voolab / ja toimub pöördumine. / Saab tühjusest taas täius / ning kestab elu ime.)
Värsside mõtlikkusele ja musikaalsusele tasakaalukeeleks kätkeb Erich Meerja kuues luulekogu “Õunapuud üle aia” endas ka rõõmsa huumoriga pikitud vemmalvärsilaadseid luuletusi ja haikusid. Viie vastuvõtliku meelega tajutu ja südamega kogetu toob Meerja lugeja ette elulavale. Seal toimuks otsekui šokeerivalt tõepärane olustikumäng, kus Poeet on ühtaegu valgustaja, grimeerija ja lavakujundaja. Ja suflöör.
Meerja arvates võib etendus saunalavalgi olla pesuehtne. Seda enam, et seal ei saa püksid iialgi püüli sõeluda. Ei saa olla tuul taskus ega keel vesti peal. Lips läbi, seda küll. Sest kellel meist mõnikord ei oleks. Siis kulub Poeedi soovitus marjaks ära: “Kui sa väsid valust, kurjast, / leiad raja metsa alla. / Tüve vastu toetad turja, / juurte manu jäävad tallad ...”
Võib-olla lendab puu kohal ka lootuste luik Linnutee tagant, lahkunud Poeedi truu kuller. Lisaks hingelinnuks moondunud luulelinnule.