Hugo Murre
Karistuseks 20 aastat Draamateatri direktorina

Aastatel 1950 -1970 Draamateatri direktoriks olnud Hugo Murre nimetab enda määramist sellesse ametisse karistuseks. Karistuseks selle eest, et ta oli rahvavaenlase poeg. Viiekümnendatel aastatel oli rahvavaenlase tiitel tõesti ju karistamist tingiv, aga enamasti olid karistused teist laadi. Ega me Murre raamatust asjale selles küsimuses rohkem jälile ei saagi, nendime siis, et tollased karistajad olid mõnel juhul ilmselt hea huumorimeelega. Sedasama saab öelda raamatu autori endagi kohta, mälestusteraamat on hõlpsasti loetav vaatamata sellele, et me ei leia sealt lugusid suurest kunstist ja tuntud kunstitegijatest. Direktori mälestused on kantud nendest asjaajamistest, mis temal olid ajada, seega siis teatri majanduspoolelt ja kunsti päevapoliitikast.

Noore mehe esimesi direktoriülesandeid oli kunstitempli laostunud majanduse raamistamine ajal, mil eesti esimese kunstilise filmi laiajooneline tootmine oli Draamateatri rahakotis puhta töö teinud. Sest näitlejad olid ju teatrist ja teatrietendused jäid filmitöö tõttu toimumata. Filmimehed olid teatrile rängalt võlgu ja maksmisega nad eriti ei kiirutanud. Eestiski käibis tol ajal leninlik sõna, et filmikunst on kõigi kunstide hulgas kõige tähtsam kunst, ja filmimehed olid seega kõige tähtsamad mehed. Ja selle konkreetselt laostava kunstiteose nimi oli muidugi Valgus Koordis.

Kuidas ja millise resoluutsusega noor direktor tähtsa filmi tegijatele finantskorda õpetas, seda loeme raamatust. Aga sealjuures tekib lugejal tahes-tahtmata ka mõte, et tol rahvavaenlase pojal pidi ikka väga tugev seljatagune olema!

Hugo Murre iseloomustab end ise läbi oma suhtumiste. Snoobe teatridirektor ei sallinud, küll aga meenutab ta hea sõnaga teatri tehnilist personali. Saame lugeda heast rätsepast, kes köstrile kõverad jalad oskas õmmelda ja piletörist, kes seisnud teatriuksel maailma loomisest peale ja lõpuks teatri kaitsel elugi jätnud. Imelistest autojuhtidest ja lavameistritest, aga ka tollastest ringreisidest.

Huvitavad on mälestused esimestest kultuuripäevadest Lätis ja Leedus ja eestlaste au kaitsmisest Moldaavias, kus pandi muuseas kahtluse alla meie meeste veinitundmise oskus.

Saame lähemalt lugeda tollasest peanäitejuhist Ilmar Tammurist ja natuke Tammuri ja Panso konfliktist, kui seesugust asja üldse oli.

Paljudest pisiseikadest natuke. Igati hea raamat sellele teatrisõbrale, kes huvitub ka teatrikunsti maisemast poolest.