Mõistatuslikkus ja truudus, kirjast kirjani
Urve Tinnuri

Erica Fischeri „Aimée & Jaaguar" pole öökapilektüür. Selle raamatuga peab taanduma teisele poole üksinduse piiri, suutmaks sulanduda maailma, mis sõjajärgsetele põlvkondadele tundub oma kohutavuses uskumatu. Ent kõik see on kunagi olnud - juutide tagakiusamine, nende organiseeritud hävitamine, kontsentratsioonilaagrite põrgulikkus. On olnud ka see omasooliste rabavalt valus ja aus armastuslugu.

22. septembril 1981 anti 68-aastasele puhtaverelisele aarialasele Elisabeth Wustile teeneterist. See autasu oli määratud „ülistuseta jäänud kangelastele", inimestele, kes aitasid natsiajal tagakiusatuid. Elisabeth Wust, abielunaine, kellel oli neli väikest poega ja Füürer seinal, varjas 1942-1945 oma korteris nelja juuti. Üks neist oli Felice Schragenheim. Tütarlaps, kellest sai aastate eest Elisabethile ehk Lillyle mitte ainult sõbratar, vaid see ainus ja oluline, kes tema elu koos hoidis. Tema passioon.

Raamatu sündmustik, ehkki sügavalt traagiline, toimuks otsekui eemal, sellest saab kahe naise saagaliku armastusloo taust. Kui varju jäävat tausta dekoreerivad peategelaste sõprade, sugulaste ning aatekaaslaste kirjad, fotod, mõtisklused ja tagasivaated, siis proþektorid on suunatud sümbolitele, mis aitavad armastust ära tunda. Need on punaste rooside sülemid ja naeratuse saatel ulatatud õun, mis oleks nagu nüüdsama patupuult nopitud. Ja juuditari luuletused, mis kasvavad kooliplikalikult pateetilistest õhkamistest üsna pea sügavaks ja nauditavaks tundelüürikaks. Kui ei hingata enam õhku, vaid armastust ning ollakse teineteise jaoks esimene inimene tervel Issanda maamunal, peab konservatiivne ja sallimatugi tõdema, et elus tuleb ette piire, millest üle astumise järel ei saa enam tagasi pöörduda. Nagu ka seda, et kõrvalseisjal puudub õigus hukka mõista, sest ka käsitamatut ja mõistetamatut on südame toel võimalik vastuväideteta aktsepteerida.

Lillyst saab Aimée, tegelane nähtud näidendist, naine, kelle ebaloogilisuse taga peitub ohtralt mõistatuslikkust. Felice ristib end Jaaguariks - „Sinu truu, julge, üllas, metsik..." Naiste lahusolekuhetked vilksatavad lugeja silme eest läbi hingevalgusel kirjutatud ridadena kollastel ja lõheroosadel postkaartidel. Kõik ühtviisi valusad, pisaratest ja kirest nõretavad. Unustatakse omaenda mina, hirm tuleviku ees. Neid varjaks just nagu tabamatuse müüt. Üks teab, et ta elu ja surm on armunud natsinaise käes, teine anub mehelt lahutust ning on valmis hülgama oma lapsed. Mängu tulevad piinarikaste ja imepäraste tundevarjundite lühikokkuvõtted toidutalongi tagaküljel, kirjalikud abielulepingud, sõrmused, tõotused olla teineteisele kodupaik. Igavesti. Selle suhte sügavus muudab lugeja nõutuks, hämmeldunuks ja hellaks. Selles on legendilaadsust, selles näib puuduvat mõistuspärasus.

Jaaguari luuletused muutuvad üha tulisemaks ja hingestatumaks, neist kaovad laialivalguvus ja ülearused epiteedid, need kirgastuvad meloodiliseks ja puhtaks. Samas sugeneb värssidesse kartust ja sellega koos ka pessimistlikke noote. Lugeja põlastav muie on välistatud, pigem võtab maad raevusegune abitus teadmisest, et inimesele, kellelt on röövitud kõik, tema identiteet kaasa arvatud, pole anda midagi peale tagantjärele poolehoiu ja kaastunde. Kui Jaaguar tabatakse ja saadetakse kontsentratsioonilaagrisse, hoiavad armastajad end elus kirjast kirjani. Teose edasise meeleolu kujundajaks saab Aimée päevik. Ehkki valdavalt igatseva, ahastava ja haliseva põhitooniga, leidub selles küllaga ka lootust, ühise tähe otsimist taevalaotusel ja kujutluspilte silmapiiril kangastuvast taaskohtumisest.

Iga sissekanne selles päevaraamatus on armastuskiri, kogu päevik on üksainus armastuskiri. Lootus sureb koos Jaaguariga, sissekanded aga jätkuvad, pandud kirja viimaste pisaratega, mis veel alles jäänud ja nii tühja südamega, nagu polekski selles enam elusädet. Aiméele jääb pärast kaht enesetapukatset nukker, lootusetu ja tundevaene eksistents, millesse igal aastal leiab tagasitee lein. Ta ei suuda minevikuga surmani lõpparvet teha...

„Aimée & Jaaguar" on vapustavalt hell ja liigutav jutustus ülimast tundest, mida inimesele antud kogeda ja tohtida. See on kahe naise lugu. Juutide ja ennast Jumala asemikeks pidavate hävitajate lugu. Täiusliku armastuse ja mittetäiusliku maailma lugu.