Urve Tinnuri luulekeel kõneleb elust enesest
Liis Otsus
Virumaa Teataja
18.04.2007

Et Urve Tinnuri luulekogu tutvustus sattus jällegi sõbrapäeva ligidusse nagu kaks aastat tagasi, siis ootasin ilma ühegi kõhkluseta tundeluuletusi. Aga juba raamatut kätte võttes mõistsin, et tegu on seekord palju sügavamate värssidega.

Luuleraamat kannab pealkirja “Ühel ja teisel pool” ning on jagatud kolmeks, alapealkirjadega “Taevasse kirjutaja”: “Need tähed, mis ma / kirjutasin taevasse, / on nüüdseks saanud / salmikuks mu laual”, “Taevas tantsin huntidega”: “Tea, sinu unenägusid / mu rahutus ei sega, / sest taevas karge koiduni / koos tantsin huntidega” ja “Uue päeva taevas”: “Kõik sõnad poetan tuulde neemetippu, / kui põgenen. On tühi suu ja käedki. / Ei kuulnud mind, no vaevalt mind siis näedki. / Kord kokku saame uue päeva taevas.”

Nende taevastena näivate teemade puhul on üllatav, et Tinnuri meelest lahkume kõik hoopis kõrbesse: “Kõik lahkume kunagi kõrbesse, / pihus killuke nõiutud klaasi, / läbi mille saab tuhana imbuda / rõõmsa taassünni sooja oaasi.”

Siiski ei ole neis luuletustes juttu kaugeiks jäävatest taevastest asjadest, vaid Urve Tinnuri kirjutab tegelikult meid ümbritsevast. Lihtsalt, meil enestel pole sageli aega seda kõike märgata selles hullumeelses kiires elutempos.

Hea, et on Tinnuri-taolisi, kes leiavad aega märkamaks ja kel on oskust see vormida kauniteks luuletusteks! Et ikka keegi veel hindab headust ja arvab, et halva eest on parem hoiduda: “Õigem on / kurja eest pageda / põllule, / õela eest viskuda / vette, / lipata laande / ja laskuda / põlvili põlispuu / ette.”

Urve Tinnuri märkab pisikesi asju, ja mitte ainult, et näeb neid, vaid hindab ja väärtustab rohkem kui suuri: “Mina ei saa sulle kanda / lauale täiusetorti. / Lusikaotsalt võin anda / õnne vaid lihtsamat sorti. / Nii ilus on see, et igas hallis hommikus on / värske kastetilk.”

On ka loodusluuletusi. Sügisest: “Sügise porine jalajälg seljal, / suvi läks rutuga pakku. / Vettinud seeliku kahinal ruttas / järgmisse maailmajakku.” Ka suvest ja kevadest, mererannast: “Neid lindude lende ja rände / on ohtralt kui haldjate radu. / Ja merele viipavaid mände / rand mäletab aastasadu.”

Tinnuri lemmikþanriks tundub olevat sonett. Üllatavalt palju on luulekogus sonette ja neile pole vormi ega riimi poolest mitte kui midagi ette heite. Minu meelest on Tinnuri luule üldse imeline: hea vormi ja sisuga, kõik on justkui paigas.

Pole õige öelda, et nende vikerkaarega kaante vahel ei leidu ühtki tundeluuletust: “Tummalt käsikäes, / lapp sinitaevast silmis, / pihus süütab / armumise mõnu.” Aga jah, neid ei ole siiski valdav osa.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et need on luuletused elust enesest, meid ümbritsevast, kuid ka meie mõtetest, tunnetest, unistustest, kõigest, millest meie elu koosneb.