Luulekogu “Vanaema õuelt” tuleb südamest
Silvia Paluoja
Pärnu Postimees
20.06.2006

Põline torilane, Muraka külas elav Mari Andrekson üllitas toetajate abiga luulekogu “Vanaema õuelt”, mille kohta autor ütleb, et ta on vanaema ja luulereadki on kõik tema õuel sündinud.

Sümpaatses kujunduses Tori-kandi piltniku Ülo Soometsa fotodega täiendatud kogumikus on vanimad luuletused 1975. aastast.

“Sulepea seest ei ole ükski neist tulnud, nad on ikka mõttes olnud,” ütleb autor oma luuleridade ja -anni kohta. “Need on südame sõnad ja ma ei teagi, kas ongi luuletused, sest luuletus peab olema natuke keeruline ja natukene kujundlik: mina sedasi ei oska, mina kirjutan nii, nagu asi on.”

Mari, keda kohaliku vallalehe lugejad tunnevad kui Muraka Manni, kirjutabki. Sellest, et ta tahab oma ümber näha kodumetsade keed, tunda talla all mulda, nautida sireleid. Ja küsib luuletuses “Kadunud külas”: “Kus te küll olete kõik, kes siit kadunud?”

“Ma olen vahest Muraka Mann, siis ma teen pilalugusid ka,” mainib rõõmsa olemise ja sisemise säraga jutukaaslane. “Muraka Mann on krapsakas mutt, Mari aga hellakene, silmad vesise koha peal – Mann veab Marit loha taga ja nii ma rändan.”

Mullu kevadel öelnud kohalik ettevõtja Mart Ruumet, et Mari, sul on nii ilusad luuletused, kas sa oled vahest mõtelnud neid ka avaldada.

“Siis hakkas ta käima ja emadepäevaks oligi kogumik valmis, esitlus oli niivõrd ilus, et seda juhtub kord saja aasta jooksul,” seletab Mari. “Kõik oli väga südamlik, rahvamaja saal oli rahvast täis, minu lapsed ja lapselapsed olid pannud salamisi ansambli kokku ja laulsid mulle: “Sulle tahan öelda, emakene hea ”.”

Maril on viis last, kümme lapselast ja neli lapselapselast. Lastelaste ütlemisi on vanaema kogunud paarisaja ringis, lisaks enda lapsepõlve- ja koolimälestused ning mõtte- ning luuleread, mida elu ise kas või koduõuel ette annab.

Esimene päris oma luulekogumik jõudis aga Mari Andreksonil kaante vahele Eesti kultuurkapitali, Tori vallavalitsuse, OÜ Matogardi ja Klaara-Manni puhketalu abiga. Kujundaja Lea Sõmer on valinud kaanefotoks lillekorviga naistejalgratta.

“See jalgratas on mulle ju vabadus, nii kui kevadel juba teed tahenevad, pumpan rattakummid täis ja tulen-lähen igale poole,” hõiskab Mari.