ALGUSES OLI SÕNA
Elläi Tuulepäälse Travisarid Kirjastus Kentaur, 2005

 

Noor autor on enda luulele ise täpse iseloomustuse andnud, öeldes need olevat tema reisimärkmed sõnalpõhinevatesse ilmadesse.
Kui võtsin kätte selle minu jaoks ju autori vanuse /sry, nooruse!/ tõttu kaugele jääda võiva luuleraamatukese, tundsin ometi, et midagi räägib minuga. Inimene on üldiselt mugav, tema kuulab enamasti vaid siis, kui talle midagi meeldib, ja minule millegipärast meeldis see tagasihoidlik raamat. Niisiis jäingi uurima, mis on see, mis minuga Elläi Tuulepäälse värssides räägib. Ja siis ma taipasin, et see, mis mulle meeldib, on tõepoolest sõna. Sõnausku inimesele läheb korda, kui luuletaja oma mõtteid sõnadega väljendada oskab. See on nagu muusika siis. Ega ei taha ju keegi minna kontserdile, kus kavalehel ilusad ja tähtsad emotsioonid küll välja pakutakse, aga interpreet pilli ei valitsegi.
Pill on omakorda keeruline asi. Mõni õpib eluaeg, aga õiget tooni kätte ei saagi. Teine hakkab enne mängima, kui pillimängu õppima. Tundub, et Elläi Tuulepäälse kaldub viimaste poole. Ta on midagi kohe ära tabanud, kuigi mänguoskuses on kindlasti palju õppida. Me ei leia sellest raamatust veel mitte kõige kõrgemal tehnilisel tasemel luulet, aga säde on sees. Ja niisugune väga omapärane säde. Tuulepäälse justkui ei muretsekski, millest tuleb luuletada, et teistele meeldida, tema lihtsalt luuletab ja luuletab julgelt murdeski. Lausa põhjamaiselt karge on see Tuulepäälse sõnamuusika:

Külm kõlisedes kõnnib paljajalu
Võnn sarikasse kargab, varvas suus -
Sai kõrvetada korstnal. Viskan halu,
Lööb süämeahju äkki tunne uus

/Polaris/

Mõnikord on Tuulepäälse pateetilinegi, kui ta tähtsamatest asjadest räägib, aga ta teeb seda ikka kohalikku moodi lihtsusega, nii nagu põlisele maarahva lapsele kohane:

Üits ilmahulgus om me sehen ike lootman,
Et viil om tetä radasi se' maa pääl siin
/Tähtpäevakõne/

Elläi Tuulepealset lugedes tekkis mõnel hetkel niisugune tunne, et lugejaga räägib keegi temast hoopis vanem ja elukogenum. Tuli see nüüd selle konkreetse lugeja mitte-eakohasest ellusuhtumisest või noore poetessi eksistentsialistlikust teemavalikust, igatahes üllatavalt terviklik mõju oli saavutatud - me ei kao kuhugi, me hoopis hakkame uuesti peale. Oma keelega. Oma luulega. Oma olemisega.

Tore lugemine oli.

Merike Hanni