|
Noor autor on enda luulele ise täpse iseloomustuse andnud, öeldes need
olevat tema reisimärkmed sõnalpõhinevatesse ilmadesse.
Kui võtsin kätte selle minu jaoks ju autori vanuse /sry, nooruse!/ tõttu
kaugele jääda võiva luuleraamatukese, tundsin ometi, et midagi räägib
minuga. Inimene on üldiselt mugav, tema kuulab enamasti vaid siis, kui
talle midagi meeldib, ja minule millegipärast meeldis see tagasihoidlik
raamat. Niisiis jäingi uurima, mis on see, mis minuga Elläi Tuulepäälse
värssides räägib. Ja siis ma taipasin, et see, mis mulle meeldib, on tõepoolest
sõna. Sõnausku inimesele läheb korda, kui luuletaja oma mõtteid sõnadega
väljendada oskab. See on nagu muusika siis. Ega ei taha ju keegi minna
kontserdile, kus kavalehel ilusad ja tähtsad emotsioonid küll välja pakutakse,
aga interpreet pilli ei valitsegi.
Pill on omakorda keeruline asi. Mõni õpib eluaeg, aga õiget tooni kätte
ei saagi. Teine hakkab enne mängima, kui pillimängu õppima. Tundub, et
Elläi Tuulepäälse kaldub viimaste poole. Ta on midagi kohe ära tabanud,
kuigi mänguoskuses on kindlasti palju õppida. Me ei leia sellest raamatust
veel mitte kõige kõrgemal tehnilisel tasemel luulet, aga säde on sees.
Ja niisugune väga omapärane säde. Tuulepäälse justkui ei muretsekski,
millest tuleb luuletada, et teistele meeldida, tema lihtsalt luuletab
ja luuletab julgelt murdeski. Lausa põhjamaiselt karge on see Tuulepäälse
sõnamuusika:
Külm kõlisedes kõnnib paljajalu
Võnn sarikasse kargab, varvas suus -
Sai kõrvetada korstnal. Viskan halu,
Lööb süämeahju äkki tunne uus
/Polaris/
Mõnikord on Tuulepäälse pateetilinegi, kui ta tähtsamatest asjadest
räägib, aga ta teeb seda ikka kohalikku moodi lihtsusega, nii nagu põlisele
maarahva lapsele kohane:
Üits ilmahulgus om me sehen ike lootman,
Et viil om tetä radasi se' maa pääl siin
/Tähtpäevakõne/
Elläi Tuulepealset lugedes tekkis mõnel hetkel niisugune tunne, et lugejaga
räägib keegi temast hoopis vanem ja elukogenum. Tuli see nüüd selle konkreetse
lugeja mitte-eakohasest ellusuhtumisest või noore poetessi eksistentsialistlikust
teemavalikust, igatahes üllatavalt terviklik mõju oli saavutatud - me
ei kao kuhugi, me hoopis hakkame uuesti peale. Oma keelega. Oma luulega.
Oma olemisega.
Tore lugemine oli.
Merike Hanni
|