14.05.2005
Sõber oli ikka meesterahvas. Aga miks niisugune seos siinkohal? Sellepärast, et alles pärast toda pihtimust hakkasin aru saama sõbra suhetest naispartneritega. Ta nimelt otsis kogu oma ülejäänud elu igas naises lõbutüdrukut. Ja üksinduses mu sõber elas surmani, vaatamata paljudele väga toredatele naistele, keda ta kohtas ja kes teda armastasid. Tema ei suutnud neid armastada, sest tema oli rikutud.
Luule kui lõbumajandus
See lugu meenub, kui keegi jälle nina kirtsudes amatöörluuletajatest räägib. Siis samastan mõttes amatöörluuletaja amatöörarmastajaga ja tahaks rangete liigitajate käest küsida, kas nad eelistaksid amatöörarmastajale proffi?
Mitte et mul midagi proffide vastu oleks, aga meie reeglipärases elus võib isegi sõnal proff olla kahtlane maitse juures. Rikutuse maitse.
Tinnuris patust rikutust ei ole, aga Urve Tinnurit nimetatakse amatöörluuletajaks ja siis ma mõtlen, et kas ta tahaks olla proff. Ja kas Tinnuri oleks profina teistsugune kui amatöörarmastajana?
Jumal üksi teab, mis naisest võib saada, kui talle kõik võimalused kätte anda. Või hoopis ära võtta, sest vähemalt lõbumajanduses minnakse tihti profiks just paremate võimaluste puudumisel. Mis see proffide luuletaminegi muud on kui omamoodi lõbumajandus. Luuletrikkide tegemine, müügitöö nippidega teiste teenindajate üle kavaldamine, sest turul peab ju iga hinna eest müüma.
Aga miks mulle mõnikord tundub, et õnnelikum on see, kes ei pea sellele turule minema, kellel on oma kodu? Nimelt õnnelikum, mitte tuntum või midagi sellist. Lihtsalt ja inimlikult õnnelikum.
Urve Tinnuril on kodu. Mitte ainult kodumaja Rakveres, vaid ka oma kodu luules. Ja selline mõnus oma kodu tunne. Tinnuri ütleb oma luules palju sellest, mis tal on. Millest ta rõõmu tunneb, ainult tema, tehke teie, kuidas tahate: "Jalgrattal, millel pidurid ei tööta, / mind sõidutad kesk uhkeid limusiine."
Ja mis neil seal Rakveres ikka veel on: "Mees, naine, laps ja kodulinna vahtrad, / need õhtutunnid, malbed, valgusahtrad. / Tuhm latern turvab ootel koduust." See kõik on kadedakstegevalt ilus.
Luuleprofid räägivad enamasti sellest, mida neil kõike ei ole. Ja kui on, siis ikka hullud hingehaigused ja maailmalõpuhädad. Eliitprostituudidki kaeblevad raskes valus, endal varandused välja teenitud. Mõni üksik julgeb tunnistada, et sai hea elu peale.
Kõik see möll käib Rakverest kauge kaarega mööda, Tinnuri kirjutab sel ajal lihtsalt inimesest enda kõrval: "Ma sinuta sõelaga sõnade tooja / või lõdisev süda, mis igatseb teist. / End sinuga tunnen kui oodide looja. / Need räägivad saatusest, elust. Ja meist.
Rikkumata lugeja
Urve Tinnuri luule lugejale on siiski üks eeltingimus - ta ei tohiks olla liiga rikutud. Kes poeesiabordellides liiga palju aelenud, see ei saa enam igakord aru, millest Tinnuri räägib. Sellest vaiksest häälest ja loomulikest tunnetest, millega ei vigurdata müügimeeste kombel, mis lihtsalt on nagu on. Ja siit ei ole tõesti midagi puudu. On piisaval hulgal armastust ja igatsust, aga samas natuke hirmugi elu ees ("Kaev"), on selget pilku tänasele päevale ("Linnamees läks maale") ja filosoofilist mõtet ("Kordusmäng").
Kas midagi jääb kättesaamatuks?
Sinilindu pole Tinnuri ehk kinni saanud - kas keegi on? -, aga luule kui armastuse kaunis vorm Tinnurile kättesaamatuks ei jää. Sonett "Vana arm" võtaks iga profi kadedaks!
Mõnikord imestatakse, miks inimesed loevad amatöörluulet, kui proffidelegi lugejaid ei jätku. Aga amatöörarmastaja võib olla tihtipeale hingelähedasem, vajalikum, lugejale midagi koduselt head vastu andev, midagi sellist, mida külmast kõrgseltskonnast ei leia. Aga mida me ometi vajame, kuigi häbeneme tunnistada. Et keegi räägiks lihtsalt ja mõistetavatest asjadest. Lõbumajadest rikutud hingega, tahame tasahilju kõik ikka mõnikord koju, sinna aega, kus oli hea.
Urve Tinnurit on hea lugeda. Urve Tinnuril lugejatest puudus ei ole.
Merike Hanni