Tellitud mõrvad
Anne-Mari Alver

Palgamõrvar on alati kauge. Tellija on alati lähedane. Muidu ei saaks palgamõrvarite maailm toimida. Lähedast ei saa raha eest tappa. Kauge isiku surma nimel ei hakka keegi rahakotti kergendama. Sellele on üles ehitatud terve kuritegevuse haru. Kitsas, aga samas väga saatuslik. Palgamõrvari töö on üks üksildasemaid töid maailmas. Võib-olla isegi kõige üksildasem. Need, kes teda vajavad, ei taha talle hiljem tänaval tere öelda ning harva juhtub, et keegi tellijatest teist korda tema poole pöördub.
Raske uskuda, et ükski väike laps otsustaks – kui ma suureks saan, siis saab minust palgamõrtsukas. Vargaks, sutenööriks, petturiks või prostituudiks ei taha samuti keegi saada, aga vahel võib nii-moodi juhtuda, et muud ei jää üle. Kogemata võib saada ka tapjaks. Üsna paljud, kel veresüü hingel, on tapnud afekti ajel või mõne teise kuritöö, näiteks röövimise lisana.
Palgamõrvariks kogemata ei satuta. Vähemalt mitte heaks palgamõrvariks. Selliseks, kes vahele ei jää ning oma tellijaid maha ei müü.
Ometi on palgamõrvarid ajast aega olemas olnud. Kust nad õigupoolest tulevad? Kas neid õpetatakse kusagil välja?

Vastus on jah.