Armudes luules - tapvalt ja ülepeakaela
Elina Kononenko
Virumaa Teataja
17.09.2005

Ilmselt ei ela praegu Eestimaal ühtegi teist sõnameistrit, kelle sõrmed maaliksid paberile niivõrd ehtsat poeesiat kui Urve Tinnuri peened näpud. Iga tema proosatekstki on kui pikaks venitatud luuletus, õilmitsev külluslik lüürika. Tinnuri neljas luulekogu “Süda kui jumal” tõestab, et selle on kirjutanud Poeet.
Kogu raamatu kvintessentsi võib leida luuletusest “Süda kui jumal”, millest tuleneb ka armastusluulekogu pealkiri. Poetess on oma südame teener, süda ei väsi armumast, süda armub ülepeakaela ja tapvalt. Süda on jumal, kellele tuleb alluda. Oma voogavuse, terviklikkuse ja kristalse mõtte poolest on see raamatu üks paremaid luuletusi.

Armastus ainumale

Ontlikus abielus oleva Tinnuri luulekogu ei paku kappides seisnud luukeresid, pööraseid seiklusi: oma armastuse on ta kinkinud ühele ja ainumale: “Südame sügavik varjata aitab/ hullust ja kainust./ Tuhmroosa unenäotuulena paitab/ sind. Ühte. Ainust.” (“Südame sügavik”).
Vaid loodus on see, mis Tinnuri luules ehk kurtisaanina käituda võib: “Läänetaevas rõivastab end/ kurtisaani moodi,/ närtsiv ilu põsil/ nagu lahtuv suhkruviin.” (“Tasakesi roomab vaikus”).
Kallimal on tavaks sööta oma armastatud naist pihupesalt, pilk aegumata armastusest tiine. Ka elutäie valu kaalub üles üksainus öögi armsa käte vahel, armsa, kelleta kuivaks poetess kõrbes kui astel, oleks lekkiv lootsik, sõelaga sõnade tooja, lõdisev süda.
Miski siin ilmas pole igavene, taevas ja maagi kord hävivad. Vahel saab otsa ka armastus, vooruslikkusest ja ühele pühendatusest hoolimata. Suhe puruneb: “Neid ridu loed sa siis, kui olen kaugel. /---/ Vist kahetsesid, heites vaenukinda. /---/ Ma tulen, aga hoopis teises elus.” (“Vastus”). Ja “Su kivist palg must pöördus, leebumatu/ ja silmis seadsid ranget keelusilti.” (“Põgeneja”). Kuid vooruslik on ta raamatu minategelane igal juhul, vaid mõned suudlused vihjavad füüsilisele armastusele.
Suur armastus on paraku selline, et kui ta meie kõrval on, ei saa me sellest aru. Seetõttu ongi tihti suur armastus ja suur igatsus kaksikvennad. Alles armastatust eemal olles paisub armutunne kui õhupall hiigelsuure kopsumahuga ooperilaulja huulil. “Kuumil sütel siis käisin/ ja valu/ laulsin lootuseks/ mõteldes sulle.” (“Sinililledel kõndisin”).
Ja kui armastatu kord saabub, siis ikka valgel hobusel, nii nagu õiges muinasjutus, ja mis seal salata, õiges eluski, sest unistused kipuvad täituma. “...ja nägin viimse kellalöögi ajal/ öös printsi, saduldamas valget täkku.” (“Põgeneja”).
Urve Tinnuri luules tegutsevad Tuhkatriinud, haldjad, seitse pöialpoissi, inetud pardipojad. On nii müstikat kui ka muinasjutte. Samal ajal ei ole Tinnurile reaalne elu võõras, ta ei hõlju üksnes pilvedes ega täida oma halle ajurakke vaid mõtetega armsamast. Pisut on tema luules ka sotsiaalset lähenemist: “Prügigeoloogid,/ kodutud,/ kõhklevalt heitunud,/ armsa isamaa põlatud jäägid.” (“Elu ääremaa”).

Nostalgiline keskiga

Nagu keskikka jõudnud luuletajate puhul kombeks, tulevad küpsemas eas luulesse ka nostalgilised meenutused lapsepõlvest, noorusajast, emast-isast: “Kõik oleme kunagi tihkunud,/ pea ema seelikusiiludes,/ ta rüpes end tundnud/ kui pääsupoeg pesas,/ lennuavarust piiludes. /---/ Alles siis, kui meid marrastab mure,/ sõnub saatuse sajatus,/ emast jälle saab trööstija./ Kandepind./ Ema on ajatus.” (“Ema on ajatus”). See on üks kaunimaid, sügavamaid ja südantlõhestavamaid luuletusi selles raamatus.
Isale on pühendatud luuletus “Isa, mu hea”.
Urve Tinnuri luule ei ole siiski ainult lõputult voogav ja rikkalikult pateetiline. Kohati sarnaneb ta Viivi Luige, Ellen Niidu ja varajase Kareva luulega oma rütmi, riimi ja lihtsate värsiridade ning stroofidega. Ta lahkab väikese inimese iseloomu ja tundeid-tegusid, rääkides salakavalusest, alatusest, valetamisest, ning maalib ka looduspilte.
Lõpuks jääb siiski kõlama armastus, selline, mis saab võimalik olla vaid kahe inimese vahel, iidne ja igavene: “Sinule, hellake/ pooldunud südamest/ mesise poole/ ulatan -/ eilse ja/ tänase eest.” (“Eilse ja tänase eest”).