Südant jumaldavad poeesid avanesid
Inna Grünfeldt
Virumaa Teataja

Urve Tinnuri vastse luulekogu “Süda kui jumal” esitlusõhtul kaunistasid värsse hubisevad küünlad ja unelev kitarr. Elu ise sekkus lapse- ja mobiilihäälsena.
Urve Tinnuri mõtisklust südamest, mis käib jäärapäiselt ja omatahtsi, peksleb kurgus või poeb saapasäärde, saadab Neeme Plutuse mõtisklev kitarr. Et inimene südant ei kaotaks, soovitab poetess pöörduda südame poole palves. “Mu süda on jumal ja mina ta teener...” loeb Tinnuri.
Poeetilisse õhustikku murrab sisse elu ise. Mobiil piiksub. Laps hakkab nutma. Elu on elu. Ja luule elu osa.
Nutva lapse või kiusliku mobiiliga minnakse korraks ukse taha. Romantilisse küünlavalgusse sekkub hetkiti kogemata-puudutusest laevalgus. Värsid ei kaota sellega kriipsugi oma väärtusest. Ka meeleolu kestab. Värsivalik Katrin Vaariku esituses veereb läbi ruumi ja kuulajate, paneb võbisema küünlad.
Luule võtab lugeja läbi
Elu on ka see, kui “ristluudes torgib tuhat okasroosi” ja neist sünnivad luuleread. Kui poetessi poeg võtab pliiatsi ja joonistab illustratsioonid raamatuootel luuletustele.
„See ei olnud kerge. Sündis läbi hulga visandite kaalumise, sest ühele ideele tuli uus ja parem peale. Kõige paremad neist said raamatusse,“ sõnas luulekogu illustreerija Madis Tinnuri. “Seda luulet on hea lugeda. Tõeliselt rahustav,” hindas poeg ema luulet.
“Nii palju erinevaid võluvaid maailmasid, mida saab lugedes läbi elada, nii palju metafoore, kui eelmine lõpeb, tuleb uus mõnus laine peale. Külmavärinad käivad üle keha,” jagas vaimustust Katrin Vaarik, kohalik poetess. “Ma tunnen esimest korda elus, et minu enda tunded ja elu ja minevik on niivõrd hästi tabatud. Iga naine vist elab kord elus midagi niisugust läbi.”
Katrin Vaariku sõnul on Urve Tinnuri luule niivõrd ehe, et tõstab lausa taevasse, ja seda võib lõpmatult tüdinemata lugeda.
“See võtab täitsa läbi,” lisas värsilooja Ella Kraav. “Täiesti argipäev kaob ära. Ei ole reaalsust mu ümber, ei ole ühtegi inimest mu ümber, ainult see luule.”
Fantastiline, et meie Rakvere linnas elab niivõrd hea luuletaja, kes on hingetoeks ja eeskujuks, arvasid luulekolleegid.
“Armastusest on raske kirjutada, aga Urve Tinnuril on see väga hästi õnnestunud kõigi nende võluvate ja eriliste kujunditega, mis pole lihtsalt kirjeldus, vaid läbielatud tunnetus,” ütles luulekogu “Süda kui jumal” toimetaja Mari-Ann Alver, kes armus neisse värsidesse esimesest pilgust. “See oli nii ilus, nii romantiline, nii teistmoodi, argipäevast ja tavalisest asjaajamisest väljas. Avaldamises ei tekkinud mingit kahtlust.”
Toimetaja sõnul oli kohe selge, millist raamatut saada tahetakse - “ilusat, Madise kaanega, poeetilist, säravat”. Aega läks, aga just selline raamat valmis.
Urve Tinnurit iseloomustab toimetaja arvates väga hea keelekasutus, väga klassikaline luulevorm, väga puhtad sonetid. “Lugesin mõne silphaaval kokku – oli 144 nagu kirjandusõpikus,” rõõmustas Alver. “Selle juures nii ilusad mõtted. Selle kohta võib kasutada ühe biblioterapeudi sõnu, et luule on kirjanduse pühapäev.”
Muusik tunneb maagiat
Muusik ja värsside looja Neeme Plutus hindas Urve Tinnuri tekste musikaalseks ja märkis hingesugulust nendega. “Olen neis leidnud oma olukordi ja läbielamisi,” sõnas Plutus ja nimetas teda värsse lauldes vallanud tunnet maagiliseks. “Tema tekstid on sellised, et nende peale ei saa mõtelda, see kohe mõjub.”
“Kergendus on praegusel hetkel,” tunnistas Urve Tinnuri õnnitlejatevoolus. “Palju oli närvipinget, aasta otsa käis meilimine ja sponsorite otsimine.”
Nii südame ja jumala kujund kui ka kogu raamatu mõte on luuletaja sõnul sutike vana. “Need on niisugused noorpõlve armu meenutused, mis said nüüd paberile pandud, kuna ma hakkasin hästi hilja kirjutama,” rääkis Tinnuri. “Praegu olen õnnelikus abielus ja mul ei ole põhjust niisugusest murtud armastusest kirjutada.”
“On mõni hetk kui lahtijäetud uks,” avab ukse luuleraamatusse “Süda kui jumal” tsükli “Hüüdja hääl” avaluuletus „Hetk“.