Life in Estonia Urmas Espenbergi selle aasta romaani Diskreetne Passioon (kirjastus Kentaur, 2004, 190 lk.) võib suhtuda kõhkleva eelarvamusega, sest meedia poolt mullu maalitud pildi järgi olla tegu paadunud seksikirjaniku, täpsemalt pornograafilise Nipernaadiga (Aigi Viira, Postimees, 27.06.2003), kes muust ei oskagi kirjutada kui lõputust panemisest ( Marko Mägi, EE, 24.10.2003). Espenbergi viimasest raamatust, mis peaks arvult juba kolmas olema, jääb küll rõõmustavalt positiivsem mulje..

Ehkki autor pole veel oma kirjanikuteed jõudnud asfaldiga sillutada, on kahe esimese romaaniga (Tequila Pööripäev, Otsin Naist) võrreldes märgata olulist kvalitatiivset nihet, mis väljendub märkimisväärses liikumises seksuaalsuselt sotsiaalsusele. Olgugi et ka seksuaalsus ja soolisus on sotsiaalsed asjad, ei saa ühiskonna probleeme üksnes nende abil avada . Ja selle on Espenberg selgeks saanud.

Tegemist pole mingi uue Kivirähuga, aga midagi sarnast neis kahes kirjanikutüübis näib olevat. Espenberg ei ole Kenderi moodi macholajataja või Rakke tüüpi meisterlik olustikukirjeldaja, pigem on ta ironiseerija, salvaja, nõelaja ning kogu selle iroonia ja satiiri mõistmiseks tuleks lugejalgi ennast törts rohkem pingutada ja ning pisut enam teose maailma süüvida. Tuleb nõustuda Olev Remsuga, et Espenbergi puhul on vaieldamatult tegemist ilmeka postmodernismi produktiga (Looming nr.3 2004, Espenberg oli 2003. aasta vingeim postmodernist), millel vähe ühist vana hea romaani või poeetilise sõnaseadmisega. Kuid tema teosed ei püüa rabada niivõrd vormi (näiteksToomas Verrevi ostutðeki raamat) kui omapärase ja tükati kentsakagi sisuga. Teatud hüperrealismi ja postmodernistlikku vormi leidub samuti. Näiteks siin-seal on teosesse pikitud töökonkursside naturalistlikke kandideerimisfaile, mis tunduvad olevat dokumentaalfilmilikult otse elust maha kirjutatud.

Kummalised ja nihestatud on ka karakterid - muist veidi napakad, mõned lihtsalt teistmoodi või väikese kiiksuga, aga kõiki neid iseloomustab tugev teotahe ja põhjalikkus, millega asju ette võetakse. Silma torkab Espenebrgi puhul tema romaanide filmilikkus.Eelmisi romaane võis küll kohati lugeda nagu pornofilmide detailirikkaid stsenaariume.

Diskreetse Passiooni laad ja stiil annavad tunnistust, et tegemist on mõnevõrra sügavama autoriga kui kaanepilt ja avapeatükk arvata lubaks. Mehega, kes püüab tungida elu olemusse ja selle probleemidesse märksa tõsisemalt kui romaani näiliselt kerglane pealispind seda eeldaks. Seks ja glamuur ei ole autori jaoks eesmärk omaette, pigem vahend inimese olemuse paremaks avamiseks. Prostitutsioon, Tallinna siluett ja eurotähekesed on pigem sümbolid kui nähtus iseeneses. Sümbolid, mis mõjutavad meie kõigi igapäevast elu. Ja samahästi võib Tallinna silueti vahetada Thames`i kaldapealsega või, kui eurotähed ära jätta, ka õhtuse Arbatiga. Mis puutub roppuste astmesse, siis ei ole need küll hullemad kui Bukowski või vastse nobelisti Jelineki raamatutes, Kenderist ja Sauterist rääkimata.

Mõningat omapärast sotsiaalsust kumas läbi ka Espenbergi esimestest romaanidest, ent erootiliste stseenide kuhjamine leheküljest lehekülge (ilmselt taotluslik) suutis tappa siin- seal võrsuva kasuliku iva. Nii ei mõjunud diloogia Otsin Naist algaja autori renomeele eriti positiivselt, pigem tekitas lugejais ja kriitikutes teatava reservatsiooni.

Uus romaan on eelkõige sotsiaalne teos, kus tegelaste seksuaalse identiteedi otsingud on vaid üheks teemaks teiste, olulisemate seas.

Ära on tabatud mitmed tänapäevase eestlase elu-olu puudutavad ning määravad asjad, nagu pidev vene karu hirm, Iraagi sõda, EL-ga liitumisega seonduv, meie turu väiksus, kasvav tööpuudus, korruptsioon äris ja poliitikas, vaimne tühjus, edu ja väärtuste suhtelisus, prostitutsioon ja enesemüümine laiemas mõttes, oma seksuaalse identiteedi määratlemine, elu kommertsialiseerumine ja võõrandumine inimese algsest olemusest. Autor ütleb, et tegemist on reality þanriga ja nii see tõepoolest on. Reality ei tähenda siin aga üks-ühest reaalsust, vaid reaalsuse kujutamist või isegi pigem omamoodi läbimängimist vaataja-lugeja silme all ( heaks näiteks selles vallas on hiljuti ETVs näidatud austria film Modellid). Romaani tegevus kulgeb nagu elus, millest meedia pajatab iga päev ja jääbki pajatama, järjest mahlasemates värvides. Tiskres elav jõmm Bekker lahendab firma jaoks olulisi äri- ja IT- probleeme, käib komandeeringutes ja koosolekutel, osaleb bankettidel, aga aega jääb ülegi, et keppida prostituute või siis biseksuaalina ühe netist korjatud abielupaari mõlemaid pooli, ise arutledes samal ajal oma elu ja olemise mõtte üle. Samas hargneb teine, mitte vähem oluline draama. Tüüpiline Eesti ebaedulugu, kus pankrotistunud intellektuaal Sanglepp leiab turvalise olemise ja edasikestmise viisi noore ja rikka naisterahva materiaalselt turvalisse maailma sulanduda üritades.

Väikese banaanivabariigi realiteedid on karmid, need rõhuvad ja rusuvad, väline toretsemine ja võltsparaadlikkus vaheldub parajas tempos lootusetuse ning ebainimlikkusega, mis vabaturureforme jõuliselt teostava riigi jaoks ilmselt paratamatu. Ja ega keegi oska ka suurt midagi peale hakata. Kodutuid - parmudeks hüütavaid asotsiaale ja narkareid kohtab järjest enam nii päevavalgel kui ööhämaruses ning lehed teenivad järjest kenama kopika „massaazhikuulutuste" pealt. Üksteisest möödarääkimine on saanud tavaluiseks nii tööl, kodus kui armuelus.

Espenberg ei ole sotsialist ega marksist, kes kapitalismi maapõhja sarjab, pigem on ta humanist, kes ka ise ummikus sipleb ning sealt väljapääsu otsib. Nagu enamus meist, kes ei suuda ja julge seda teadvustada ega tunnistada, ei endale ega lähedastele, võõrastest rääkimata.

Aga kõigest sellest võib ju kirjutada. Seda on tehtud sajandeid ja nii on siia ilma tekkinud ilmatu hulk kirjanikke. Mõnedest on asja saanud ja saab edaspidigi.