Kiirel ajal pead ikka valima, mida sa loed, et ajast kahju ei oleks. Aga mõnikord on lugemiseks muud põhjused - vaja arvustust näiteks - ja siis saad alles pärast otsustada, kuidas oma sellekohast ajakasutust hinnata.
Lugesin Uido Truija Popullo ühe sõõmuga läbi ja sain südamest naerda, niisiis pole põhjust kahetseda. Naer on alati terviseks. Küll aga tahaksin nüüd natuke analüüsida, mida ma tegelikult naersin.
Lugu iseenesest küll naljakas ei ole, pigem kurb. Vägagi kurb. Noor edukas pangaametnik, üks rikastest ja ilusatest, tegutseb hetkeemotsiooni ajel tänaval võõra lapse elu päästes ja jääb ise auto alla. Pikad kuud haiglas toovad tagasi füüsilise tervise, vaim endist virgust tagasi ei saa. Järgneb üpris loogiline allakäik: töötus, lahutus, kodutus, surm prügimäel. Korraks saab õnnetu Popullo küll veel paariks nädalaks endist luksuslikku elu, seekord kantpeade seltskonnas, mille eest siis maksab doonoriärile loovutatud neeruga. Niisiis on lugeja koos Populloga kõige näitlikumal allakäigutrepil, aga ometi on seda raamatut meeldiv lugeda. Miks?
Tähelepanekule lugejale ei jää märkamatuks Truija stiil, mis esimesel hetkel tundub isegi kirjanduslikult küündimatu nagu Maie ja Valduri etteasted estraadil. Aga rahvas naerab südamest ja mis siis teha nüüd?
Maie ja Valduri võiks - koos Truijaga - muidugi ka maha lasta. Püstoli laenaks kirjandusfüüreritelt. Aga kas selline lahendus kedagi/midagi päästab?
Ja me ei saaks siis ikka sellele esmapilgul totakana tunduva paari tegelikule fenomenile pihta. Ja Truijale ka enam mitte. Rahva kallale ei tasu hoopiski minna. Tasuks hoopis vaadata peeglisse, sest igaüks meist ongi see rahvas. Ka see, kes ei naera. Sellel on võib-olla hoopis sapp haige. Jätkem igaühele tema võimalus.
Justnimelt Maie ja Valduri fenomeniga tahakski võrrelda Uido Truija Popullo head mõju lugejale. Igas peatükis on piisavalt naljakaid paralleele tänase tegelikkusega, terav-meelseid nükkeid ja hüperboole, autori muigavat sekkumist sinu lugemisprotsessi.
Sel ajal kui peenemas kirjandusseltskonnas kaalutakse langenute pealuid ja vaagitakse, kas olla või mitte olla, kirjutab Uido Truija lihtsaid raamatuid rahvale, ja olgu ta selle eest tänatud. Et rahvas paremat ootama pandult lugemist päris ära ei unustaks.
Annaks jumal ikka eesti kirjanikele natukenegi huumorimeelt!

Merike Hanni