Urmas Espenbergi kolmas raamat ei ole olukirjeldus või dokumentalistika. Ei ole aga kohe kindlasti fiktsioon. Pigem ikka esimest kui teist. Urmase raamatud seisavad minu arvates dokumentaaljutustustele väga ligidal. Raamatu tegelastes tunneb iga lugeja ära kui nüüd mitte iseend, siis vähemasti oma naabrimehe ja miks mitte ka naabrinaise. Urmase raamatuid lugedes on kogu aeg tunne et just nii võis see väga hästi olla ja suure tõenäosusega kusagil siinsamas väga ligidal ka oli ja vahest ehk on praegugi. Lisaks sellele on Espenberg ka vägagi äratuntavalt ja kohati lausa nostalgiliselt postsovietlik.

Seda, et ta grupikateooriad üsna otseselt Engelsi ülikaheldavaist sotsiaalteooriatest pärinevad on ta ka ise intervjuus tunnistanud. Enda "teeneks" loeb ta sealjuures Engelsi ürgkommunismi ja matriarhaaditeooriate nn. grupikaõpetusega sidumist.

Kardan, et võin siinkohal Urmase tuju ära rikkuda aga ütlen otse välja, "Urmas, sellist õnnist grupikaaega ei ole mitte kunagi olnud. Nii inim- kui ka kõrgemate imetajate kooslustes tundub valitsevat sinu nägemusest hoopis erinev ellujäämisstrateegia. Nimelt võtab alfa isane kõik mida ta tahab ja ülejäänu jagavad ülejäänud vastavalt oma hierarhilisele positsioonile ära."

Rämedavõitu naturalistlikku keelekasutust loen pigem Espenbergi tugevuseks kui nõrkuseks. Osalt vähemasti tänu sellele ta endale lugejaid leiab ja ilmselt jääbki leidma. Igal juhul võib arvata, et Urmas Eesti kolekirjanduspõllult kuhugile ära ei kao, vaid jääbki üllitama üht raamatut teise järel. Nii on Urmas praegu meie üheks tuntuimaks alternatiivkirjanduse esindajaks. Alternatiive kultuurkapitali poolt rahastatavatele, ülbetele, etableerunud ja kusagil soojas toimetuses blaseeruvatele kirjandustegelastele on meil aga hädasti tarvis. Kui mitte muu pärast siis verepilastuslike korruptiivmutantide ärahoidmiseks!

Tegelaste diapasoon Diskreetses Passioonis ulatub ühest sotsiaalsest seinast teise välja. Tippärimeestest ja -naistest kuni töötu luuserini. On ilmne, et autor sedagi ainevalda hästi tunneb. Kaks esimest raamatut, Tequila Keskpäev ja Otsin Naist viisid meid läbi mitmesuguste seksi- ja suhtekogemuste vääramatult üheainsa, monogaamse ja püsiva, vahest ehk isegi truu suhte suunas. Urmase enda sõnul on see ka ta enese elus enam-vähem sarnaselt läinud. Samas suunas läheb ka Diskreetses Passioonis.

Ometi tunduvad kõik ta tegelased kuidagi nagu pisut nukrameelsed. Ei ole neis õiget särtsu ja rõõmu kõige selle juures mida nad teevad. Tundub, nagu ei oskaks nad oma raha kokkuajamisest ülejäävat aega lihtsalt millegi muu kui seksuaalse eksperimenteerimisega täita. See on aga ohtlik ja habras tee, millel eksperimentaatorit nii mõnedki haigused ja haavandid ees ootavad. On ilmne, et seegi ala ei ole autorile tundmata.

Seesama, huumori ja särtsaka elurõõmu puudumine häirib mind Urmase raamatute juures kõige enam! Kuidagi liiga tõsimeelsed, vaat et koguni kannatavad, tunduvad mulle need Urmase poolt loodud "meie aja kangelased". Ometi tõstatab ta teemasid ja kasutab väljendeid, mis võimaldaks lahedat nalja. Näiteks või "vaginaaltruudus"! Kui teemat arendada, võiks siinkohal postuleerida ka terminid anaal- ja oraal/manuaalsest truudusest. Milline terminoloogiline pagas meie ebatruul ajal mõlemaile suhtepooltele oma truuduse kinnitamiseks. Jah, ma olen truu! Küsija oma viga kui ta täpselt küsida ei oska ja täpsustamata jätab millisest truudusest jutt käib!

Enamik mu tuttavad reageerivad Espenbergist kuuldes ütlusega, "ah, see pervert!" Eks pervertidega ole vist samuti nagu konservatiivide ja liberaalidega. Igaüks, kes tundub meile midagi vähem uskuvat või arvavat on meie jaoks vaat et talumatu liberaal ja vastupidi. Minul Urmase raamatuid lugedes säärast muljet ei jää.

Küll aga kerkib ajuti küsimus, "milleks see kõik!" Miks mitte alustada kohe truust püsisuhtest? Või on tänane postmodernne inimene loendamatute võltsvabaduste ja seksitööstuse poolt juba sedamoodi programmeeritud, et ta truudust ja armastavat püsisuhet ainult läbi selle vastandite kogeda suudab. Tundub, et Urmase arvates saab sellisesse truusse püsisuhtesse jõuda vaid siis kui sind enne loendamatute anuste, vagiinade ja suude kadalipust läbi veetakse. Mahtra sõja järgsed Eesti talumeeste karistused tunduvad selle kõrval lausa lapsemänguna.

Ka Diskreetse Passiooni lõpp on vääramatult konservatiivne. Kõrvahüpped, üle aisa hüpped ja muud kargamised asenduvad lõpuks ikkagi sünkroonsete paarishüpetega. Igal juhul on Urmas Espenbergi läbi seksuaalsete eksperimentide püsisuhete poole suunduvad seksiromaanid üsnagi lobedad lugemised. Tunduvalt loetavamad kui ta filosoofilisusele ja sotsioloogilisusele pretendeeriv essee "Erose Kütkeis". Arvan, et säärast röövkapitalismiaja sekssotsrealismi ei ole praeguses Eestis kellegi teise loomingust leida.