|
Kommentaar:
Euroliituva mehe mitmekülgsed hemorroidid
|
|
|
|
|
|
Urmas Espenberg on oma mastaapses kirjatöös “Diskreetne passioon” teinud seda, mida kirjutavad inimesed enamasti ikka. Ta on asju selgeks mõelnud ja tulemustega kenitlenud, fantaseerinud ja pihtinud, jaganud oma kogemusi, mis viivad üldtuttavale ühiskonnakriitikale, pidanud filosoofilisi ja seksuoloogilisi loenguid, mida pole kuhugi mujale panna olnud, aga jagada tahaks, sest kuidas sa muidu end ikka esitled ja tõestad ning teenitud tunnustuse lõpuks kätte saad. Espenberg saatis oma uudisüllitise mulle pärast seda, kui jonnisin Eesti Ekspressis enda kõrvutamise pärast vastse nobelistiga pelgalt seksistseenide alusel, mis minu puhul jäävad aastateistkümnete ja enam kui kümne paljuteemalise romaani taha. Ütles, et temaga on täpselt sama lugu: peetakse pornaatoriks, aga tegelikult on filosoof. “Diskreetse passiooni” kaanel on tissirivi ning esimene stseen annab teose mõistmiseks võtme kätte - vohavasse psühholoogitsemisse ja lateksisse pakitud kulukas kepiöö, mil blaseerunud rikkur täidab eksistentsiaalset tühjust lesbiliste prostidega. Kuna Kentauri väljaantud raamatu toimetaja on võitlev seksvähemuslane Anne-Mari Alver, pole üllatav, et voodiäärmusi sõnastatakse võõrkeelses oskussõnavaras. See on ühtlasi õpetlik kõigile, kes veedavad oma elu monogaamses misjonäriasendis. Mis puutub meie armsasse emakeelesse, võiks toimetamisel kasutada lihtsat vigurit nagu tekstispeller. Kui ta muude prohmakate eest ei kaitse, siis töllakused nagu “suhtete” ja “muutkui” hoiab ära ikka. Eks see, kellel pole väljundit ega vestluspartnerit, kirjutab kõigest: seksiunelmatest, mõttemaailma kõrgpilotaazhist ja psühholoogia alusmüüridest. Kirjutab, aga ei loe oma väljapursatut üle. Mistap tekst saab tulvil kordusi. Loeme kiiremini, kui kirjutame, mäletame värskemalt, mida äsja kirjutati. Sestap riivab autori alaliskorrutamine lugejat kui üsna kaugele arenenud Alzheimeri ilming. Leige seejuures: vaevalt et ükski osapool tikub hagelema Espenbergi liinibussisõitja filosoofitsemise või lahja religioonitsemise eest, mis vaheldub grupiseksi kui äriprojekti kirjeldusega. Naisi kirjeldatakse antipaatsete ja lõdva randmega läbinähtavate olenditena. Tülpinud rikkuri naiska ei tõota head juba autori algse antipaatia tõttu. On igavalt kena kohanematu tyhmä, kellele kodu, koer ja lapsed käivad üle mõistuse ning kelle võimete tipp on kosmeetikakool, psühholoogi juures loosklemised ja tennisetrenn energeetilise Erlendi ihuliku reketi lisandiga. Luuseri armuke tükkis oma täistallalise nimega Amanda on jahe ja tehniline nagu tipikast numbertibi kalkuleeritud elulaadki. Võiks loota, et tegelased hakkavad fataalselt kohtuma - koerte kaudu nad vilksamisi üksteisest ükskõikset aimu saavadki. Ent ristumisi kahjuks ei tule. Tuleb joru äratuntavaid tegelasi, kellega Espenberg tööd otsides, esseesid kirjutades ja vestlustel käies on kokku puutunud. Teiste seas on näiteks “tüse 37aastane naine”, kes Eesti Õhu infojuhiks sai tänu riigikogulasest isale. Kulla Urmas, muu hulgas on tema ekspeika üks suhtekorralduse gurusid ning praegune kaasa meie juhtivaid psühholoogia kui äri kaubastajaid. Tema ei pea oma klientidele absurdseid loenguid armastusest nagu “Diskreetse passiooni” psühholoog-logorröötik, kelle kunstlikeks personaalloenguteks hekseldatud armastusekõned vahelduvad hardcore-grupikatega ja naise purskumistega Peipsi järvena noore armukese oskuslikes kätes. Tabletid? Armas aeg, psühholoogid ei ole psühhiaatrid, kes antidepressante võivad välja kirjutada! Samal ajal kui rikkur püüdleb tagasi normseksi ja paarisuhte poole ning tal on pervonduse eest maksmisest siiber, käivad kojamees ja numbrineiu Pariisis kihlumas. Neist saavad esimesed armastajad, samal ajal kui kõikvõimas kauka jumal taandub subretiks, kes karistuseks saab marraskile ennitud hemorroidid. Peppupandud vaimuinimese hingelisi hemorroide ravib oma seksuaalsuses titetahtmiseni sujunud isetoimiva emantsipandi tingimatu armastus. Temast saab õnnelik koduväi, kes armutiivulgi ei jõua töökohani, aga see pole tähtis, sest kihlatu maksab ja läheb laulatuse nimel ka leerikooli. Espenbergist enesest on leerikraam mööda külgi kojameheluua ette pudisenud. Muidu ei tõuseks tema käsi Jumalat väikese tähega kirjutama. Ehk õpib suurte ja väikeste tähtede vahekorrad ära ümberkasvanud rikkur, kellel autor laseb HIV-testi vastust nädalaid oodata nagu Saddam Husseini kinnipüüdmist, ehkki vastus selgub ööpäevaga. Üks viimaseid lauseid kõlab nii: “Raoul soovis neile mõttes õnne, läks tagasi nende antiiksesse magamistuppa ning puges Napoleoni abieluvoodisse.” Tase! Tegelikult ei läinud hemorroidide tõttu taastruustunud Raaeiouõäöül sugugi nendesamade magamistuppa, kellele õnne soovis, ja Napoleoni voodi jäi temast siiski puutumata. “Elada võis!” hõiskab kirgastunud autor pärast kirjaliku väljaelamise lõppu orgastiliselt. Okei. Aga lugeda siiski ei pruugi. Kirjutaja on ennast verbaalselt aidanud ja tõestanud, teised ei pruugi oma elu nii kohmakalt keskpärasest eneseabist osasaamisele kulutada. |
|