Mees, kes kartis
Urmas Espenberg
“Mees, kes kartis” on lugu kolmest mehest, kelle elu piirab, kammitseb ja määrab ära suur emotsioon nimega hirm. Kes ütles, et mehed ei karda? Võib-olla on meeste hirmud pisut teistsugused kui naistel, aga vaieldamatult on nad olemas. Romaani peateemaks ja peategelaseks ongi hirm. Hirm, mis luurab kõikjal, et meid oma karmi haardesse võtta. Juttu tuleb hirmust elu halluse, olemise tühisuse, surma nukruse, ühiskonna nõmeduse, välise elu repressiivsuse, totalitaarsuse, julmuse, igapäevaprobleemide raskuse, depressiooni, lootusetuse, kurjuse ja rumaluse ees. Hirmu lahutamatuteks kaaslasteks on ängistus, kurbus, õõvastus, lootusetus, alandus, rusutus ja üksindus, sageli sõgedus ja kõrkus, võimetus asjadest mitte aru saada. Samuti on luubi all veidi teistsugune hirm – hirm olla hea sõber, hirm usaldada kedagi, hirm kedagi tõeliselt armastada või hirm olla mina ise, realiseerida mõnd ammust unistust või fantaasiat.
Veel uurib romaan igipõlist küsimust – kuivõrd ja mil määral me suudame oma elu ise juhtida? Juba Buddha rääkis, et elu on piinav kannatuste ratas, pealesurutud lõputute ümbersündide ahel, millest tuleks vabaneda. Kui palju on meile antud valikuvõimalusi või puuduvad need sootuks? Tõeotsimist tuleb teoses ette nii üksikisiku tasandil kui laiemalt.