Sekskirjaniku mainest vabaks
Anne-Mari Alver
Nelli Teataja
16.07.07

Seksikirjanikuna tuntust kogunud Urmas Espenberg on siirdunud tõsisemale kirjatööle.
Urmas Espenberg on olnud reklaami- ja meediamees. Laiem avalikkus kuulis temast pärast kahe erootilise romaani ilmumist. Tema uues raamatus aga pole seksi ollagi, Eesti ja maailma asju lahatakse vahedalt ja irooniliselt, ilma vähimagi siirupise mekita.

Miks selline pööre?
Peamine põhjus on seksiteema ammendumine. Samas ei saa ma jätkuvalt aru, miks peavad paljud inimesed seksi millekski kerglaseks või paheliseks. On ju tegu suhtevaldkonnaga nagu iga teine, eripäraks vaid suurem intiimsus. Teisalt on huvi seksi vastu endiselt suur ja selleteemalist haaratakse lettidelt jätkuvalt meelsasti.
See, et mu esimesed romaanid kujunesid erootilisteks, on mõneti juhuslik. Algselt sellist plaani polnud. Tahtsin kirja panna paari huvitava tüübi toimetamisi, tehes seda maksimaalselt ausalt ja läbipaistvalt. Klassika ja romantismi puhul on mind alati häirinud teatud ilutsemine ja moraalitsemine. Tahtsin kõik tegelase tegemised läbi kirjutada, nagu need elus päriselt toimuvad, ilma valehäbita. Mõte oli justkui röntgenikiirega ühe eesti mehe psüühikast läbi sõita, aga teada ju on, et üks keskmine terve mees ilma seksita ei saa, sestap ka erootiliste kohtade rohkus. Lisaks tean ja tunnen seksuaalelu valdkonda ehk mõneti põhjalikumalt kui mõni teine kirjanik (magistriõpe antud vallas ja aastatepikkune seksuaaluurimus “Erose kütkeis” okt. 2005). Ka elus olen tänu oma suurele seksuaalhuvile kogenud väga kummalisi ja eripalgelisi armusuhteid.

Kas vastukajad on muutunud?
Kui mu seksuaalelu puudutavaid teoseid on palju arvustatud, tihti ka kriitilises võtmes, siis nüüd pole midagi kuulda olnud. Tõsisemad teemad pälvivad vähem tähelepanu kui popkirjandus ja skandaalid. Taoline suund valitseb nii maailmas kui ka meil. Kui tõsiseid asju ka promotakse ja kiidetakse, siis nende müük jääb ikkagi nadiks. Kollane stiil ja kergus lähevad massidele enam peale. Kuna uus raamat “Kestvad kiiduavaldused” sisaldab tekste, mida on kellegi poolt loetud ja hinnatud juba varem, siis ma selle pärast eriti ei muretse. Näidendit on lugenud ja kiitnud mitmed teatri- ja kirjandusinimesed. Kaks kogumiku esseed on samuti pälvinud kõrgendatud ühiskondlikku tähelepanu (üks oli vabariikliku esseekonkursi laureaat ja teine Pronkssõduri teemaline tekitas meedias elavat poleemikat).

Kuidas sa ennast selle kõige juures tunned?
Normaalselt - ma ei ole orienteerunud üüratule edule, sihilikule kiitusele või ühiskondlikule tänule. Teen lihtsalt vaikselt omi asju ja kirjutan seda, mis südamel. Infoks ja reklaamiks kasutan Internetti kui kõige objektiivsemat meediat. Lisaks on mu lugejagi noorepoolsem ja seega veedab palju aega netis. Need, kes Eestis tõsisele edule orienteeruvad, kannatavad koledasti - pigem tuleks läheneda kerge iroonia või huumoriga. Meie kirjandusturg on armetu, armutu ja kõige suurema konkurentsiga turg üldse. Samuti ei võimalda see end kirjanikul ära elatada. Palju öeldakse halvasti, kedagi kiidetakse põhjendamatult, midagi vaikitakse maha, käivad klannimängud ja toimivad semusuhted. Raamatuid ilmub massiliselt, ent turg on ahtake ja õhustik läppunud nagu pisikestes ühiskondades ikka. Puudub arvestatav kirjanduskriitika kanal, tähtsad on teened ja suhted. Mainstream-meedia, mis ise raamatuid kirjastama asunud, surub peale oma maitset. Ostke seda, aga ärge ostke toda! Unustatakse, et nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid maitseid. Sellega kõigega peaks iga alustav kirjanik arvestama.

Kuidas ja millal sulle meeldib kirjutada?
Mulle meeldib kirjutada hommikuti oma töötoas, kui pea on värske ja vaim puhanud. Nii oli see vanasti. Kahjuks pole elu seda viimasel ajal võimaldanud. Peres on väike laps, samuti pean giiditöö tõttu palju komandeeringutes viibima. Naine rajas minu “kirjanduslaborisse” oma kodubüroo, sest ta on praegu lapsega kodus ja töö tahab tegemist. Seega ei saa ma alati valida kirjutamise aega ega kohta, siis kannatab kvaliteet ja tekivad pausid. Püüan teha nii, et kui ei ole väga head võimalust, panen paika näiteks sü?eeliine. Viimistlus mõistagi vajab inspiratsiooni ja nõuab vaikust. Kasutan aega ka võõrsil olles, näiteks Jordaanias, kus mulle meeldib kirjutada Petra hotellis, mis asub kõrge mäe otsas ja on vaatega otse vastas asuvale Aaroni mäele. Olen kirjutanud ka Sitsiilias, Kreetal, Indias ja Egiptuses. Siiski tunnen, et Eestist ja meie teemadel on võõrsil raske kirjutada, selleks peaks olema kodus. Muud asjad aga ei oma nii suurt tähtsust, olgu siis kirja pandud Pariisis või Portugalis.

Tead sa kirjutama hakates, kuhu välja tahad jõuda, või tuleb see sulle endalegi üllatusena?
Vahel tean, vahel mitte. Mõne teose puhul on pilt üsna klaar, teise puhul jälle täiesti segane. Katsun jälgida ümbrust ja oma loodud tegelaste loogikat. Mõnikord muudan tegelast, aga see on üsna alguses. Vajadusel toon sisse mõne uue tüpaa?i, püüan jälgida ka tegelaste endi muutumist teose käigus. Vahel alustan lõpust, vahel on just algus hästi selge, et vot nii ma nüüd alustada tahan. Tihti saabub lõpp üsna ootamatult - lihtsalt tunnen, et siit peab lugeja ise edasi minema. Vahel annavad aeg ja elu mulle märke, kuidas üht või teist asja teha ning edasi kirjutada. Näiteks romaan, mis mul pikka aega pooleli on, sai selgust Pronksiöö sündmustest.

Mis on parim kompliment, mida oma loomingu kohta kuulnud oled?
Vanasti olid kohtumised lugejatega ja mõnele kirjanikule anti ka preemiaid, aga kaasaegne elu on üha rohkem teist moodi… Tegelikult kaasaegne autor suuresti ei tea, kuidas lugeja temasse suhtub. Müüginumbrid muidugi, kuid need on minu puhul olnud kord paremad, kord kehvemad. Aga see on hulk ehk kvantiteet. Suureks auks on, kui raamatukogud võtavad teosed enda kogusse ning tagavad inimeste tasuta ligipääsu. Mitu aastat on tegutsenud Autorihüvitusfond ja selle järgi saab teada, palju kordi teost laenutatud on. Ma ei saa nende numbrite üle kurta, arvestades kui palju meil kõiksugu asju ilmub. Üheks tagasisidekanaliks on Internet ja blogid. Teeb südame soojaks, kui loen kellegi blogist, et “istun siin hommikul ja loen Espenbergi…”

Mida sa siis teed, kui ei kirjuta?
Enamuse ajast võtab minu töö giidina (suvel Euroopas ja talvel teistes kaugemates riikides). Samuti kulub väga palju aega oma perele ja majapidamisele (maja, suur aed). Jõudumööda lävime sugulaste ja sõpradega. Meil on ka koer, ?oti terjer Patric, kes vajab samuti tähelepanu. Kui võimalik, püüame abikaasaga käia teatris, kinos ja kontserdil. Üsna harva jõuab midagi lugeda, mis ei ole seotud tööga, aga meeldib filosoofiline kirjandus. Kohustusliku kirjanduse etapp on elus läbitud ja loen uuemat kirjavara. Füüsilise tegevuse tagavad aiatöö ja reisid.

Millal tuleb sinu järgmine raamat ja millest see tuleb?
See on paks ja põhjalik romaan eesti meeste hirmudest. Aga ta on pooleli ja eks ma kirjuta teda, nii nagu jõuan. Tegelikult ongi see üks pikem projekt või nagu seda tänapäeval armastatakse öelda – elutöö. Hirmsasti tahaks proovida kätt filmis, aga see on esialgu unistus.