Ilmus Viljandi poetessi hilissuvine kogu
Jaanika Kressa
Vooremaa

Raamatupoodidesse on jõudnud luuletaja Reet Posti valikkogu „Hilissuvi”.

Nagu tutvustab kirjastus “Kentaur”, on Reet Post üks Viljandimaa omanäolisemaid ja tugevamaid luuletajaid, kelle loomingus helisevad hea keeletunnetus ja stiilitaju sünkroonis rõõmude ja muredega, mida luuletaja tunneb enese ümber vaadates.

Äraunustamind-lill

1950. aastal Viljandis sündinud ja pianistiks õppinud autor rõõmustab, et Ado Reinvaldi kodukohas Tarvastu Ilissas võtab teda vastu äraunustamind-lill. Reet ise ongi see lill – ta on otsekui ebamaine olend, kes justkui ei sobi meie asisesse argipäeva. Ta on ühtaegu nii tundlik ja habras, samas aga ometi ääretult vastupidav.

Lilli on hilissuvises valikkogus, nagu kogu Reet Posti loomingus, palju. Luuletaja südamelähedased teemad on armastus ja kodupaik, paljudes värssides on ta kasutanud murdekeelt. Pikkadele vormidele eelistab ta lühikest, tema luuletused on kui pintslitõmme, tuuleiil või tundevirve.

Eraldi alajaotuse moodustavad impressioonid muusikast ja muusikutest, sest Reet ise on ju ka kokku pandud luulest ja muusikast. Enda tutvustuseks ütleb poetess ise: “Esinen ka etleja ja pianistina.” Nii saab lugeja “Hilissuve” lehekülgedel tänu Reedale kokku ka Bachi, Beethoveni, Mozarti, Schuberti ja Debussyga – Reet Post on oma read kirjutanud nende muusikat kuulates ja esitades.

Reet on viimaste aastate jooksul ise kokku pannud palju luulekavu, innustununa eesti ja põhjamaade poeesiast. Tema juhendusel, sageli ka esituses, on jõudnud viljandlaste kõrvu Marie Underi, Edith Södergrani, Helena Anhava, Kathrine Grondahli, Eva Runefeldi, Ernst Enno, Eerik Purje, Guntars Godinsi ja paljude teiste värsid, nende kavade puhul on alati luulega samaväärselt oluline olnud muusika valik. Kava Nikolai Baturini murdeluulest, mis vaheldub klassikaliste klaveripaladega Reet Posti esituses, on ilmunud laserplaadil.

Kodulinna vaimusilmad

Tegelikult võib ka ütelda, et valikkogu "Hilissuvi” on pühendatud poetessi kodulinnale Viljandile. Avaluuletuses, mis kirjutatud aastal 1970, on tollal 20-aastane poetess juba kõik ära öelnud: Suuremaid linnu on/ Valgemaid tulesid/ Aga mina/ tulen ikka/ Su juurde üle kruusase maantee/ poriste käändude- /Mulgimaa süda/

Nii on Reet Post täna liialdamata üks oluline ja parem osa Viljandist endast, on osa oma kodulinna hingekehast, vaimusilmadest ja südametunnistusest. Sellegi kogu lehekülgedel viib poetess lugeja endaga kaasa Viljandi tänavatele ja sealsete sündmuste sekka, viib Jaani kirikusse, Lossimägedesse ja Raekoja platsile, aga ka Vanamuusikapäevadele või jaanikule tantsima.

Reet Posti luules on palju kirge ja lootust, kõige rohkem aga armastust. Nii palju armastust, et igatsusel ja kurbusel pole sellele suurt midagi vastu panna. On luuletusi, mis pühendatud Reeda lähemale pereringile, kuid tema luulekogu käes hoides puutub tundlik lugeja kokku ka Viljandi ja Viljandimaa oluliste inimestega – viimastest värvikaim on Nikolai Baturin, keda poetess on kõnetanud väga mitmes luuletuses.

Luuletaja Reet Post on ka väga sügava kodanikutundega – paljud tema luuletused puudutavad Eestile ja maailmale tundlikke ja olulisi teemasid. Reet Post on eesti rahvuslane selle sõna kõige paremas mõttes – ta elab kaasa oma kodumaa saatusele, peegeldab olevikku ja muretseb tuleviku pärast. Nagu ütleb poetess ise kogu tagakaanel, loodab ta oma luulega ületada ahtakesi maakonnapiire, vaatamata sellele, et pole viimastel aastatel ise halva tervise tõttu armastatud Mulgimaa piiridest suurt kaugemale saanud.