Mõjuvalt kirjutatud luule
Alli Lunter
Sakala
22.09.2007 00:01

Sain Reet Posti värsse lugedes elamuse. Harrastusluuletaja ei ole vormiotsingute kammitsais, temale on oluline sõnum.

Lugema kutsub traditsiooniline vabalt voolav värss, kus mõte pinguldub igas järgmises reas ja tähtsaim tuleb lugejale otsesõnu kätte. Siin ei ole moes olevat postmodernismile omast piiride ja tabude lõhkumist. On rahulik mõtisklus läbi kogemuste ja püüdluste, läbi paratamatuse ja elu pühaduse.

Autor on siiras, tunnistades saatesõnas oma tervislikku seisundit ja soovi värsside kaudu uusi sõpru leida. Need sõbrad, lugenud läbi selle väikese kogu, tulevad või ongi olemas.

Meelisteemad nagu eelmiseski kogus on Eesti ja naiselik maailm. Neis lauludes vaatab vastu hilissuvine kuma, nagu kogu pealkiri «Hilissuvi» ka märku annab.

Otsin põhisõnumit kogu viimasest luuletusest, sest enamasti on just sellesse koondunud midagi omanäolist. Ongi. «Sirelid». Allusioon Marie Underile ja rahu otsiv vaim on suundunud kodutänavasse.

Kodutunne ja igikestev ootus

On eluperioode, mil me ei vabane enam nostalgiast. Nii ka siin. See puudutab lugejat, sest igaühel on oma kodutänav, mille liiva kandadelt iial maha ei pühi.

Avan luulekogu esimesed leheküljed, leian lihtsa ja tugeva kodutunde (tulen ikka/ su juurde.../ Mulgimaa süda) ning naiseliku igikestva nimetu ootuse, mis on selle luulekogu alguses saanud valuliseks inspiratsiooniootuseks. See maandaks, annaks võimaluse välja elada.

Nende kahe teeviida, kodu ja armastuse vahele mahuvad ülejäänud luuletused.

Sugestiivsed on 1990. aastatel sündinud vabaduslaulud «Otse — Estole» ja «Meie laul on priiuselaul». Nendest õhkub vabadusjoovastust, mida me kõik tundsime laulva revolutsiooni ajal.

Hilisemad luuletused, näiteks «Palgasõdurid tulevad koju», kätkevad endas juba tuleviku-uskmatust, mis on eestlasele alati omane olnud. Ängi kandvad on ka luuletuse «Jumalagajätt» lõpuread: On see/ me kõigi/ saatus? Küsimus on esitatud eestlase kodumaatuse kohta.

Korduvalt kutsuvad enda juurde tagasi värsid, mis on sündinud muusika mõjul. Lugejal on võimalus end autoriga kõrvutada ja vaadata oma tundmusmaailma tema sõnade kaudu. Siin leiab aset kohtumine. Muusika kõne on teiste kunstide omaga võrreldes rikkaim, ta avab hinge seletamatuid sügavikke.

Üks kujunditest, mille kaudu tõdemusi jagatakse, on lill, õrn ja naiselik, ilusaid sümboleid kandev. See on sisukas mõtteluule, mis saab kahtlusi kandvaks kokkuvõtteks: ...elu igavene karikakramäng.

Murdeluule elutark muhedus

Murdeluulest õhkub elutarka muhedust. Murdekeel ise annab selleks hea võtme: see kuidagi pehmendab, soojendab ja lähendab — muidugi kui lugeja seda valdab.

Kas pole lihtne ja mõnus: ...sügispäike puistab oma küdsa kulda. Murdekeele sügav kujundlikkus on nautimist väärt: Kui sa kõneled,/ om sii/ ku viiruki/ eli/ mu kõrule/ otse ku/ vajut/ kennigi/ oma huule/ mu suu pääle...

Pühendusluuletustes on soojust ja mõtlikkust — küllap on need sündinud autorile enda teada jääva veelgi tugevama tunde ajel, näiteks «Kadrile», «Emale», «Riinale», «Muinasjutt tüdrukust...» ning «Kadunud Ilissa». Need on inimsuhted, mis kannavad elu ja pakuvad tuge.

Ka uuemas luules on hakatud biograafilisele materjalile senisest rohkem tähelepanu pöörama, sest selle taga on enamasti tugev tundmusväli, mis mõtteid luuleridadesse vormib.

Reet Posti juhuluule on ehe ja siiras. Seda luulet mõistab ehk kõige paremini autori kaasealine naine. On ilus lugeda ja aimata, millest on sündinud mõttekatked: joovastus kui vana pihlakavein, sügiseahetus küpseb meis endis; vanad ja uued tundevirved; sa oled meri, mina sinu tõusus muutuv laine; ma sinust joobusin, ent ummisjalu põgenesin.

RAAMAT
Reet Post, «Hilissuvi».
Luuletused. 88 lk.
Kujundaja Lea Sõmer.
Kentaur 2007.