Hõbedane mõttelõng
Heinrich Oja

Igatsus

Ikka ihkan metsa sülle,
kus valitseb vaikus ja rahu.
Ma valgusse vahel ei mahu,
käe kaitsva mets paneb mu üle.

/.../

Me karjaseid enam ei vaja…
Mõne pisara samblasse poetan.
On kadunud kellade kaja,
vaid loodus mind lohutab, toetab.