Armastus muutuvas ajas

Armastus on läbi aegade palju muutunud, võttes erinevaid vorme. Grupiseksi juured peituvad ürgajas, kuigi monogaamia mõtlesid välja hoopis mehed. Antiikaeg ülistas kehalisi naudinguid, kuid keskaegne kirik lubas vahekorda vaid lapsesaamise eesmärgil. Tänapäeva mõjutab kõige enam tormiline seksuaalrevolutsioon.

Tekst: Urmas Espenberg

Esiaeg - kariabielu või grupiseks?
Ürgaja levinuimaks armastuse vormiks olid sekssuhted karja liikmete vahel. Partneriks valiti see, kes parajasti ette juhtus ning valikukriteeriumiks olnud sümpaatiast saab rääkida vaid spekuleerides. Tuues paralleele tänapäevaga, siis võibolla peituvad just selles ajajärgus kaasaegse grupiseksi ürgsed juured. Selle eredaimaks näiteks oli hipide sekskommuun Friedrichshoff. Tänapäeva Eestiski leidub mitmeid grupiseksi klubisid ehk ingliskeelse nimega swingerite sõpruskondi. Tullakse kokku, aetakse juttu, juuakse veini ning seejärel hakatakse seksima. Pärast minnakse jälle laiali ega kohtuta nädalaid.
Ühiskonna arenedes hakkasid seksuaalsuhetele kehtima teatud keelud ja piirangud. Kui sündisid puudega lapsed, hakati keelustama sekssuhteid sugulaste vahel. Naised olid tüdinud pidevalt erinevatest partneritest, alalisest sünnitamisest ning teadmatusest isaduse suhtes (matriarhaat) ning hakkasid üha enam nõudma paarissuhet ühe kindla mehega, kes hoolitseks ühe naise ja tema laste eest. Kuna aeg-ajalt olid mõlemad pooled vahekorras teistegi partneritega, siis polnud tegemist veel monogaamiaga.
Eraomandus ja monogaamia
Nii kummaliselt kui ka see ei kõla, aga monogaamia kehtestati siiski meeste poolt. Tekkis eraomand ning inimesed hakkasid elama üksteisest eraldi, majapidamiste ja perekondade kaupa. Mehed oleks armastanud kariabielu, mis tähendas suurt hulka seksuaalsuhteid ja miinimumkohustusi ehk tänase päevani, kuid tekkis vajadus pärandada oma maist vara. Pärandusesaaja pidi olema ilmtingimata lihane laps. Kuidas võis aga mees olla kindel, et just see või teine on tema järeltulija? Naiste ausõna ei saanud usaldada! Selgus isaduse suhtes oli ainuvõimalik vaid monogaamias, mis keelustas täielikult kooseluvälised sekssuhted. Naisi hakati kodudesse lukustama, neid pandi valvama koerad või eunuhhid, lisaks sunniti kandma voorusevöösid, mille võti oli mehe käes. Islamimaades peavad naised tänini oma nägu varjama ja kuulekalt mehe sabas sörkima. Näiteks Iraanis saab näo meikimise ja end võõrale mehele näitamise (võrgutamine) eest siiani 100 kepihoopi peksa. Monogaamia naiste jaoks ei tähendanud aga monogaamiat meeste jaoks. Levima hakkas nii prostitutsioon kui hetäärlus.
Antiikaeg ülistas füüsilist armastust
Antiikmaailmas ülistati inimese keha ilu, valdavaks armastuse vormiks sai füüsiline kiindumus ja iha. Oma naisega, kes istus päevad läbi kodus luku taga, ei kõlvanud isegi vestelda. Armastust käidi nautimas hetääride - kauneid kunste ja teadmisi valdavate kenade vallaliste daamide, kes sisustasid tasu eest meeste vaba aega - juures. Jaapanis olid nendeks geišad, kõrgema kategooria seltsidaamid. Meeste pärusmaaks peeti poliitikat, äriasju, võimlemistunde, raamatukogu ja filosoofiat, naisi ei väärtustatud. Kuigi truudusetut naist võidi kividega surnuks loopida, olid vapramad valmis riskima ja leidsid võimalusi oma magamistubadesse kenasid noormehi või meesorje meelitada. Kas seal ka midagi armastuselaadset tekkis, pole teada, kuid nii mõnigi truudusetu abikaasa võis avastada, et peresse tekkis ühtäkki keegi ilus ja mitte eriti talle sarnane noor pärija. Termin "sarvekandja" olevat samuti pärit juba antiikajast.
Sugukire rahuldamiseks kasutati laialdaselt ka orjatare ja orje, kelle käest ei pidanud vahekorraks luba küsima, sest tegu oli peremehe omandiga ehk elavate seksleludega. Antiikmaalima kehalise armastuse ülistamine ja naisteküllus olevat sünnitanud meeste homoseksuaalsuse. Vahelduseihaluses hakati naiste asemel huvituma hoopis noortest poistest ning selle vastukaaluks tekkis hetääride ringkondades lesbilisus.
Keskaeg - vagatsemine elunormiks
Keskaeg tõmbas antiikaegsele füüsilise armastuse vohamisele piduri peale. Kirik ja ristiusk kuulutasid seksi patuks, mis oli lubatud vaid laste soetamiseks. Ihad summutati paksu mungarüüga ja lihasuretamisest sai elunorm. Kiideti vaid armastust Jumala vastu, kõik muu oli räpane ja madal. Kohati maitseme selle ideoloogia vilju tänaseni. Ükski religioon pole olnud seksi vastu nii vaenulik kui ristiusk, isegi suhteliselt rangete kommetega islam lubas näiteks mitmenaisepidamist. Alles renessanss katkestas ebaloomuliku suhtumise füüsilisse armastusse. Kirik muutus seksi suhtes leebemaks aga hiljaaegu, kuigi tegelikult üksnes vallaliste puhul. Abikaasa petmist peetakse senini tõsiseks patuks, mille eest Jumal karmilt karistab.
Siiski oli feodaalajas ka positiivset. Seda perioodi peavad mõned teoreetikud tõelise hingelise armastuse hälliks. Rüütlite sügav armastus naiste vastu võis tõepoolest tekkida just feodaalajal, kuid mitte oma lossi lukustatud abikaasa ja laste ema vastu. Paari pandi enamasti vanemate poolt ja noorpaar nägi teineteist esimest korda alles pulmaööl, seetõttu polnud kaasa ilu üle võimalik eelvalikut teha. Armastatuks sobis paremini keegi kaunis südamedaam, kellele kirjutati luuletusi, kelle akna all lauldi serenaade, kelle lokikest kanti lahingutes kiivri küljes ning kelle nimi huulil tihti ka surdi.
Kapitalism -armastusse sekkub raha
Kaubanduslik-rahaliste suhete arenedes hakkas armastuse juurde kuuluma raha. Enam ei lugenud seisus ega välimus, vanus ega haritus - rahaga sai kõiki asju leevendada. Kole sai kogeda ilusat ja madal ülevat. Küürakas vanamees võis osta endale noore ja ilusa tüdruku, kui raha sea võimaldas. Uue hooga lõi lokkama prostitutsioon ja kurtisaanlus. Mõned teoreetikud nagu Engels pidasid isegi püha kodanlikku abielu prostitutsiooniks, kus mees lihtsalt ostab endale teatud turuhinnaga naise. Alles sotsialism suutvat taastada tõeliselt inimliku armastuse. Nüüdseks siiski teame, et ühes kogu muu kommunistliku eksperimendiga kukkus läbi ka idee päästa armastus mammona küüsist. Raha võim jäi püsima. Kui Hiinas oli kõva mees jalgratta ja õmblusmasina omanik ning NSV Liidus Lada ja karpkorteri valdaja, siis Läänes pidi ihaldatud armastatu elama oma majas ja sõitma Mercedesega.
Armastuskriis või uued võimalused
Tänapäeva armastust ja abielu on mõjutanud kõige enam seksrevolutsioon; millega kaasnes sugudevaheline võrdsustumine ja rollide ühtlustumine. Moraalinormid on leebunud; ristiusu range mõju vähenenud; seksitööstus ja prostitutsioon hoogustunud. Lisaks arenevad tormiliselt erinevad suhtlustehnoloogiad nagu mobiilside ja internet. Armastusele lisab uusi võimalusi meditsiini, hügieeni ja farmaatsiatööstuse areng. Samas piiravad seksi uued ohtlikud suguhaigused nagu näiteks HI-viirus. Kõik asjad, millest varem räägiti pimedas ja teki all - oraalseks, anaalseks, grupiseks - muutuvad üha avameelsemaks arutlusteemaks nii meedias kui seltskonnas. Tabusid on vähe ning katsetamislusti üha rohkem. Vaatamata HI-viiruse levikule suureneb erinevate sekskontaktide hulk nii meeste kui naiste seas, sest kondoom võimaldab proovida erinevaid suhteid. Hirm haiguste ees soodustab mõneti klassikalise monogaamia tagasitulekut, ent kui leitakse AIDSivastane vaktsiin, siis pole see enam nii kindel.
Pikeneb vallaliseiga ning abiellumine nihutatakse 30-40 eluaastatesse. Ka lapsi sünnib vähem, sest inimesed muutuvad üha enesekesksemaks ja ihkavad vabadust. Elutempo pingestub, abikaasad on teineteisest töö tõttu palju lahus ning otsivad vaheldust. Massimeedia õpetab, et elu peab olema põnev ja vürtsikas. Kõrvalhüpetes, intiimteenuste kasutamises ja grupiseksis nähakse väljapääsu abielurutiinist. Kõige selle tulemusena kasvab lahutuste arv. Osa inimesi ei taha üldse kellestki sõltuda, eelistades abielule üksindust või lemmikloomi. Suureneb seksuaalvähemuste hulk ja roll. Internet sünnitas küberseksi ja küberkiindumuse. Kas armastus on kriisis või saab sellest välja? Kas abielu päästetakse? Mis saab lastest? Sellest juba mõni teine kord.