(17.10.2003)
Kummaline raamat viitega trendikusele

Piret Tali

Ausõna, ma ei ostaks eales raamatupoest sellist teost, mille kaas on kujundatud nagu Keith Aimre “Ilus Babyss, ehk seitse ja pool”. Selliseid pilte joonistavad 10-aastased tüdrukud printsessidest ja need ei sobi kunstilise kujundusena raamatukaantele.

Eriti raamatukaantele, mille tagakaanele on kirjutatud ambitsioonikalt – tuliuus trendiromaan moest ja kirgedest. Trend on tänapäevane sõna, aga moest ja kirgedest kõlab kui sajandivahetuse lehesabajutt. Trendika romaani kujundusest on antud teos kaugel nagu kuu päikesest.
Traagikute ajastule näib viitavat ka kurva ilmega mehenäo joonis tagakaanel. Tegemist peaks olema justkui teose loojaga. Juhul kui ta ikka reaalselt eksisteerib? Romaanis eksisteerib ta ka minajutustajana.

Wilde ja S/M Domina
Ja veel lause kaaneviites: “Mees vannub kättemaksu ja asub kaunitari jälitama. Ürginstinktide keelt valdav naine jagab kaardid välja – omaenda reeglite järgi.” Brrr, õudne!
Sissejuhatuseks pakutakse kohe kaheksa mõttetera Oscar Wilde’ilt. Enamik neist kõlbelisusest, kunstist, sümbolitest, elu ning kunsti vahekorrast. See, mis edasi hakkab toimuma, on puhas stilistiline galopp künklikul maastikul. Põhisisu on ajaviitelise sisuga jutt megabeibest ja noormehest ning nendevahelisest tuhande-ühe-öö-stiilis seksuaalfantaasiatest (nunnaklooster, nunn ja aednik, Dracula ja S/M Domina, seks kaubamaja riietuskabiinis. Kohati kumab nendest stseenidest läbi feti‰i jooni jms.)
Beibet kirjeldatakse kui rikka mehe putiigipidajast naist, kes peab inimesi oma teenriteks ja teeb ise reegleid – puhtatõuline bitch. Mees on rikas, ilus, tark, aasta Ameerikas õppinud nooruk, kel parasjagu depressioon kallal. Seda kõike kirjeldatakse remarkide kaudu.
Mingil segasel põhjusel on aga täiesti ootamatutes kohtades kõige selle vahel Rimbaud’ tõlked – terveid lehekülgi pikad. Ning mõned piiblitsitaadid. Ning filosoofilised mõtisklused armastuse ja tunnete teemal.
Sealjuures ei jäta lugedes maha tunne, et seda raamatut pole kirjutanud mees. Enamik väljendeid on õrnalt-vaimliselt naiselikud. Ka peategelane ise nendib: “Olen hell ja kergesti haavuv nagu homo. Ma kardan, et olen õudne enesearmastaja.”

Armani ja Kallasma
Moekirjandusele peaks viitama rohked kaubamärkide nimed tekstis: “Guccist muutuvad mu juuksed vaseliiniseks ja suu poollahtiseks. Moschino puhul muutun automaatselt slaavilikult kuldseks, Armani teeb minust Marite Kallasma – miinus kakskümmend aastat.”
Kõik see kokku mõjub kummalisena nagu crčme brulee ja kodune leivasupp ühes taldrikus. Kohati võtab kaubamärkide kirjeldamine – teadagi kust mahaviksitud nipp – absurdsed mõõtmed. See tunne ei jäta kogu lugemise ajal maha, sest kompleksivabalt ja suht oskamatult miksitakse kõige kummalisemate kaubamärkide tooteid. Ilmselt nimede maagiast ja mitte moest lähtudes. Seda koos Eesti eluolu Võsu poe ja Pelgulinna, Peetri ja Villu äriga, Palmse mõisaga, külameestega pummeldamisega, saunade ja muu sellisega.
Ei teagi, mida lugejale soovitada – palju ajaviidet ja vähe kirjandust. Palju stilistilist kaost. Segaseid mõtteid. Seebiooperlikult ebareaalseid Barbi ja Keni karaktereid ning võimatuid olukordi. Kummaline raamat. Pigem püüdlus vaprate ja ilusate poole kui selle tabamine. Aga asi seegi.