Mul on kaks lähtekohta, kui loen eesti kirjandust, aga ka maailma oma. Teos peab kohe meeldima, kuidagi köitma – muidu ei suuda lõpuni närida.

Oluline on, kuivõrd autor suudab mind oma lainepikkusele viia. Jacques Derrida järgi annab võtme teose mõistmiseks just autori vaatepunkti tuum, mitte teksti kõrvalmõjud, mida peaks püüdma vältida.

Juune Holvanduse «On sul juba boyfriend?» puhul just nii oli. Tõsielul põhinev teos end vana hea Inglismaa pealinnas Londonis sisse seada üritava peategelase elu keerdkäikudest tuletas kangesti meelde mu enda kunagist kolme ja poole aasta pikkust immigratsioonimälestust USAst, kus kunagi asüüli palutud sai.

Tükike ehedat elu

Magistritööl ja autori isiklikul kogemusel (nii on ta tunnistanud) põhinev romaan (autor tegeles omal ajal migrantide adaptsiooniprobleemidega) jutustab meile nooremasse keskikka jõudnud naistegelase Anni lootusetust katsest vahetada oma elukeskkonda ja muuta sel moel enda olemise mõtet.

Raamatust võib leida mõningaid postmodernismi elemente (on dokumentaalsust, ootamatusi: naine saadab pikalt oma pereelu ja lihtsalt läheb oma elu muutma). Puudub ka traditsiooniline imalõnnelik lõpp: meie ees on lihtsalt eluline fragment, paratamatus, mis kuskile välja ei vii ega tahagi viia. Tükike ehedat elu, sealt väljalõigatud mikrokogus võimalikku eksistentsi.

Vormilt jääb teos siiski pigem lihtsaks realistlikuks jutustuseks. Kõik on enam-vähem paigas, dialoog (ka mitmekeelne) nauditav, miski ei häiri ja toimetustöö näib korralik. Vormiga mängimist ja ootamatusi oleks tahtnud näha pisut rohkem. Sisugi pool võinuks olla põnevam ja dramaatilisem, aga...

Mõjub omaselt ja päevakajaliselt

Seda paremini ja aktuaalsemalt teos mõjus. Piiri taha õnne otsima minejate hulk aina kasvab, kuid kas keegi seal tõelise heaolu leiab, on iseküsimus? Seetõttu võiks iga Läände suunduja nimetatud teosega tutvuda. Lihtsa loetavuse tõttu ei kulu selleks kuigi kaua aega.

Väga hästi on välja toodud mõned ületamatud asjaolud, mis takistavad meie inimese sulandumist sealsesse ühiskonda. Eestlane ei armasta rangeid Londonis läbilöögiks vajalikke tegevusi ja raame, mis postsovetlikule läändepürgijale vastuvõetamatud.

Eestlane on harjunud elama suhteliselt laia joonega vaba elu oma lähedaste ja sõprade ringis. Ta ei taha kellegi ees koogutada ega sõltuda, seda enam omada mees(nais)sõpra lihtsalt selleks, et immigreerumine paremini õnnestuks.

Maarjamaalane ei kannata, kui teda õpetatakse «Lääne malli» järgi elama – ära matsuta, ära lurista, raseeri end, ole kasin, käi kirikus, otsi endale kindel ükskõik millise nahavärvi või olekuga boyfriend, võta vastu esimene ettejuhtuv töö, ükskõik milline see ka poleks!

Isepäisuse needus

Eestlane tahab ikka seda, mis talle meeldib – hästi ja koduselt süüa (ei kannata pikalt rämpstoitu), mõnusalt ringi vaadata, nautimaks iidset kultuuri, valida endale meeldiv partner sümpaatia ja tõmbe alusel. Eestlane ei taha kaua (natuke võib!) kitkuda kalkuneid, puhastada kell viis hommikul lennukite kabiine Gatwicki lennujaamas, töötada mõnes kebabiputkas või deli’s, et niiviisi, tera-tera haaval uude ilma sisse elada.

Eestlane ei taha poolt muna, vaid ikka tervet, tühjast koorest rääkimata. Ta vajab tunnustust. Kui seda ei õnnestu saada, pöördub ta tavaliselt tagasi.

Tuues paralleele oma immigrandistaatusega 1990ndate vahetuse USAs, on ka rida erinevusi, mida ehk Holvandus oma romaani kirjutades suurt ei aimanud. Nimelt see, et meesimmigrandil on veelgi raskem. Feministlikes ühiskondades (USA, Inglismaa, Rootsi, Soome) peab meesimmigrant tihti läbi ajama ilma naisteta (kes ikka nii väga seda va «migrandijobu» tahab).

Naisimmigranti kutsutakse rohkem välja, tal on enam võimalusi uuteks liinideks ja kiiremaks edasiliikumiseks. Naised saavad kergemini ka tööd lapsehoidjate, koduperenaiste, hooldajate või teenindava personalina. Mehed seevastu peavad leppima remonditööde, ehituse või odavate söögikohtadega.

Võrdselt edutud

Aga ega Holvanduse romaan ka naistele mingit erilist sotsiaalset mobiilsust ja edulugusid ette näe. Kumab läbi, et kui sa ei ole emariigi ülikooli lõpetanud ja sul pole selle baasil tekkivat sõprade sotsiaalset võrgustikku, siis on edasiliikumine pea võimatu. Isegi hooramine ei päästaks, nii satutaks vaid veel suuremate jamade sisse (seriaal «Matrjoðkad»).

Kas aga korralik Inglise kodanik tahaks äkki kena Baltikumi naist kosida (ilmselt on see võimalik – N. Kidman filmis «Birthday Girl»), aga Ann viimast varianti ei leia.

Ega valik samuti teab mis hea ole – külmad ja osavõtmatud britid, kes immigrantidega reeglina ei lävi, kummalised afrokariiblased, veidrad ja pealetükkivad italiaanod, kongolased, gaanalased, araablased, poolakad ja muud tüübid.

Paljud meie tüdrukud tegid hea hakatuse USAs, abielludes mõne tugeval kesktasemel elava väliseestlasega. Londonis näib neidki nappivat.

Ent kas toogi elu eesti naist rahuldaks: kuulata päevast päeva sotsiaalselt võõra ja peagi vastikuks muutuva mehe arusaamatut jura ja jaburaid nõudeid, kuidas elada ja mida iga päev teha. Või ehk siiski? Paljud ju elavad ja väidavad meediaski, et välismaa mehega elamine on paradiis.

Tagasi koju

Olud on Juune romaani aegsetest sündmustest veidi teised (oleme nüüd ELi liige, tööluba pole osas riikides vaja jne), kuid sisuliselt on paljud asjad samad. Tuleb siiski teha valik – kas jääda või tagasi tulla?

Ann pöördub tagasi. Neid, kes tahavad ja suudavad jääda, on vähe, ülejäänud naasevad. Vaatamata meie vastikule kliimale, pimedusele, karmile loodusele, pidevale eluvõitlusele, kaasmaalaste osavõtmatusele ja ebasõbralikkusele (needsamad asjad kaitsevad meid ka kongolaste ja kurdide eest), mõistes, et võõrsil on viivuks põnev, aga kodus parem.

Vähemalt on see teine eestlane, kes olelusvõitluses jala taha paneb ja ära sööb, äärmisel juhul mõni ühise nõukaaegse minevikuga venelane, mitte aga võõras inglane, alþeerlane või afrokariiblane.