Must vähk punasel taustal
Urve Tinnuri

„Romaani „Kurzeme printsess" tegevus lõpeb 1650. aasta septembris Kurzeme rannal. Kurzeme maadeavastajad olid jõudnud koju. Nad olid trotsinud ohtusid, üle elanud ränki katsumusi, näinud surma ja olnud ise hukkumise äärel, kuid nad ei olnud kaotajad..." (Autori järelsõnast).

Uido Truija teose lugemine on nagu kõndimine piki katkematut ringjoont, kuni jalutuskäigu algus ja lõpp punktis A kokku saavad. Kalurihüttide kasinalt kaetud laudade ja rohmakate pikkpinkide ning hertsogilossi skulptuuride, marmorvaaside, malahhiidi ja eebenipuu juurest teed alustanud raamatusõber jõuab punasel taustal musta vähki kujutava lipu all ladusas pärituules seilates turvaliselt sihtkohta tagasi. Saabudes on ta mõnusa lugemiselamuse võrra rikkam, tundes ennast isegi diivaninurgas lösutades tulest, veest ja vasktorudest läbikäinuna ning seiklustest karastatuna.

Pisut kimpu jääb lugeja raamatu þanri määratlusega. Otsus loksub ajalooromaanist seiklusromaanini, seiklusromaanist ajaviiteromaanini, soostudes lõpuks kinnitusega, et „Kurzeme printsessi" näol on tegemist oskusliku hübriidiga, millel faktidele tuginev tõepõhi all ja seetõttu vägagi hariv iva sees.

Et Kurzeme hertsog Jacob von Kettler võtab eesmärgiks rajada kolooniad Gambia jõesuudme alale ja Tobago saarele, on raamatu sündmustikku läbiv mereretk koos tavakohaste merehaiguste, tormide ja tuulevaikustega vältimatu. Kui autor pole võtnud vaevaks karakterite kujutamisel kuigivõrd süvitsi minna, siis rauast meeste ja puust laevade aegsete olude kirjeldamisel annab ta oma parima. Olgu siis tegemist pulmakommete, purjeka tanu alla panemise või kõrtsikaklustega, kus välguvad musketäride kombel mõõgad ja pauguvad püstolid, ikka on õnnestunud autoril maalida noist tavadest ja sündmustest nii tõetruud ja erksad taiesed, otsekui istunuks ta oma molbertiga juba sajandeid tagasi Liivimaal keset Kurzeme randa. Teosele lisavad väärtust ka tundliku, värve ja lõhnu tajuva sulega kirja pandud looduspildid, voolav ja nõtke lausestus ning meisterlikult edasi antud meeleoluvarjundid. Jääb üle märkida, et Truijal on väljakujunenud käekiri, ta valdab ainet ja omab kindlaid vaatekohti, mistõttu pole kuigi raske andestada talle kohatisi liiga ridaderohkeid ja igavaks venitatud olukirjeldusi, häirivaid sõnakordusi ja väljapeetuskonarusi.

Et autor evib kõigile headele omadustele lisaks ka üle keskmise huumorimeelt, saavad kaugel maal aset leidvad sündmused oma kohatisele tõsidusele ja koledusele vaatamata lahedalt naljakate muinasjutuseikluste mõõtmed. See muinasloolaadsus meelitab lugeja sedavõrd ninapidi jutu sisse, et pärismaalaste lõkkesuits ajab lausa aevastama ning Suure Pealiku hõigatav „Umba!" sunnib edevalt itsitama ja kätt lehvitama. Nähes, kuidas laevasõidu ajal lehmapaastul olnud pullid hakkavad Madeira vissidega randevuusid nautima, või kuidas merekarud ronivad Aafrika savannis lõvi eest pagedes ahvileivapuu otsa, unustamata raskeid veinivaate kaasa haarata, või kui laeva jäänud mehed keedavad skorbuudi raviks rohelist suppi, mis sunnib neid tegelema ohtrate võsakülastustega, harutab naer surmtõsisegi suu ümbert krookpaela lahti.

Pisut võõras ja üllatav on asjaolu, et Truija määrib sajanditetaguste inimeste keelele kaasaegse kõnepruugi kuumad sõnad. Algul pidas siinkirjutaja seda raskeks väljenduslikuks vääratuseks, saades oma pikki juhtmeid maapõhja kirudes alles tükk maad hiljem sotti, et oletatav aps on taotluslik. Niisiis jahutaksegi tollasel Liivimaal jätkusuutlikkusest, lubatakse asumaa neegritele anda eluasemelaenu, võimaldades neile ühtlasi ka täiend- ja ümberõpet. Koloniaalinvestorid, nagu ka eraettevõtjatest orjapüüdjad, kes võtavad endale kõhklematult äririske, näivad kolmemastilist pinassi kujutavate kaante vahel esmapilgul tulnukatena. Ent kirest tiinete ööde ohked, tantsumöll kuupaistes, lauto-, kitarri- ja mandoliinihelid ning laevnike hellatundelisus, karmusest läbikumav armastus lähedaste vastu ja nostalgilised tagasivaated kodusele kuldrannakesele suudavad oleviku vormis uhkeldava mineviku lausutud moesõnad suurepäraselt summutada ja teose tasakaalu viia.

Lõpetuseks võib öelda, et musta vähi lipu all on lahe ja rahustav seigelda ning seeläbi ka targemaks saada.