Harrastuskirjaniku vikerkogu üllatused
15.05.2008
Evi Laido, Kirjastustoimetaja
Postimees

Elus leidub üllatusi elik puänte vähem kui Toom Õunapuu jutukogus «Vikerabielu». Viieteistkümnest – autori sõnutsi «nagu elust enesest» – loost lõpevad etteaimamatult peaaegu kõik.

Tuntud emakeele didaktiku teise ilukirjandusliku teose lehekülgedel on tänapäeva elust enesest abieluväärtuste segamine ja segunemine. 20% juttudest on homodest ja lesbidest, 60% heterotest, 20% (s.o kolm lugu pealkirjadega «Matadoori langemine», «Kast», «VIPid») käsitleb muid väärtusi.

Kõmuliste pealkirjadeta

Kas on see raamat ajaviitekirjandus, kollane kirjandus, kõmukirjandus või katse olla need kõik koos?

Kollase kirjanduse, teisisõnu sopaka tava eeldaks kõmulisi pealkirju. Siin aga on pealkirjad väga tagasihoidlikud: «Üheksa lainet», «Tupik», «Viimne kiri», «Puuriida lugu» jt.

Teatud erandiks on raamatu nimilugu, mille kujundlikkus määrab jutustuse kompositsiooni.

Üllatavalt tavaline ja tagasihoidlik on ka jutustuste jutustamislaad ja sõnavalik – ei mingit ropendamisrohkust.

«Vikerabielu» inimesed – ametilt õppejõud, teadlased, õpetajad, õpilased, autojuhid, müüjad jt – on üllatavalt tagasihoidlikud, üllatavalt varjamisvõimelised ja üllatavalt teokad, kui jõuavad selgusele oma või partneri tunnetes-kirgedes.

Autorile pole oluline nende töö ega intellekt, vaid tunnete kulg. Kas nende Valmode, Tarmode, Merilite, Merlede, Raulide, Edgarite, Elmarite, Mervide, Merikeste, Meritite ja teiste ülikirjakeelsed dialoogid on mõeldud tekitamaks lugejas võõristusefekti? Jääb lugeja mõelda. Nagu seegi, kas tegelaste psüühika on nende käitumise järgi otsustades usutav.

«Vikerabielu» tugevateks külgedeks on ootuspäraselt väga hea kirjakeel ja üllatuslikult teravmeelsus – puändi teravmeelsus. Aga teos ise jääb kirjandusharrastuseks.

Harrastusteos

Harrastusteose väljaandmisel tuleb tunnustada kirjastuse Kentaur kõvakaanelist ettevõtmist ja juttude illustreerimist fotodega (pilt autorist teiste tegelaste hulgas), nagu rõhutamaks lugusid «elust enesest».

Toom Õunapuu ise nimetab end, ja õigusega, harrastuskirjanikuks. Ta on õnnelik mees, õnnelikult abielus, õnnelik pensionär, kes on suutnud oma hobid – näitlemine ja lugude kirjutamine – pensionipõlves teostada nii, et need võivad pakkuda üllatusi.

Raamatu müügimenu sõltub lugejast, «Vikerabielu» koha meie proosaraamatute hulgas määrab autori belletristlike oskuste tase.