Urmas Espenbergi romaan "Diskreetne passioon" kui sotsioloogiline märk

Juune Panik

Midagi erakordset peab juhtuma, et elu edeneks teisele tasandile, tõdeb Espenberg oma romaani kreedos, olgu edasikandjaks näiteks kirg, passioon. Õieti polegi see teab mis diskreetsus, mis täidab põhiosa raamatust, pigem tavalisest jõulisem püüd oma kire rahuldamisele. Ehkki enamus tegelasi adub, et saavutatu võib peagi tüüdata ja tühisena näida, jätkavad nad kõige kiuste visalt, justkui innaajast aetud või meelest haiged, ja tajuvad, et vaist ei ole neid petnud - tõesti ei järgne kire rahuldamisele oodatud tasakaalu, soovideta nirvaanat, vaid kirg kihutab neid uuele ringile.

Kummastav on romaani tegelasliinide äraspidisus - positiivsed Mart ja Amanda, kes autori sõnul ühtlasi peategelased, esindaks Raoul Bekkeri kõrval nagu kõrvalliini, samas kulutab lehekülgi ühtlaselt triviaalsusi jahuv psühhoterapeut Stenbock. Nagu autor lubab, ongi tegu tavapärase eluga Eesti Vabariigi nimelises raamis, sotsiaalselt dokumenteeriva olustikuedastajana on Espenberg asjatundlik ja täpne. Isegi kui romaani-Tiskresse asja pole, juhtub samasuguseid lugusid mujalgi. Tõenäoliselt võib situatsiooni laiendada Lätti, Leetu, Peterburgi, miks mitte ka Sloveeniasse.

Vist iseendalegi ootamatult on sotsiaalselt tundlik autor oma tegelaste kombel komistanud

Eesti ühiskonna seisukohalt uuele mudelile. Töötuks jäänud intelligent Mart, kel valida, kas võtta vastu kehv töö Eestis või katsetada paremat välismaal, teeb oma valiku kodukoha kasuks. Ta on nõus pigem kodus kirikuõues luuamees olema, pealegi on tal siin armastatu, ingellik Amanda, kes ei põlga teda ära madala sissetuleku tõttu, sest teenib ise piisavalt kahe jaoks.

Sotsiaalsete rollide uus jaotus on tegelikult uus vaid Mardi ja Amanda jaoks, põhjustades puhuti (Mardis) sisepingeid. Põlvkond nooremaid teab ammu, et pole tähtis, kumb pooltest on leivateenija (breadwinner). Täiskohaga töötaval inimesel pole aega kodus end väljagi magada, hädasti oleks vaja, et teine pool vabakutselisena (ja vähem sisse toovana) leiaks aega ka koduste tööde ja koduhõngu hoidmise jaoks. See teine ei pea tingimata olema naine. Sotsioloogid on prognoosinud sellesuunalist muutust juba viimased paarkümmend aastat, ehkki Eesti avalikkus veel hiljuti pakkus ideaalina mehe ülalpeetavat naist, kelle peamine mure on kodustatud machomehele seksikalt ahvatlev olla, muidu too võtab kakskümmend aastat noorema.

Urmas Espenberg on kirjeldanud uut olukorda elujuhtumile tuginedes, kogemata aga tõi eesti kirjandusse õnneliku suhte mudeli. Uut romaani ootakski temalt selle teema tasemel (kuidas Mardil ja Amandal edaspidi läheb), "panemiste" ajajärgu üleskirjutus ei ole enam huvitav.